Ma ei olnud varem kunagi klienditeenindajana töötanud. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab – olen ju ise kliendina restoranides käinud ja enam-vähem näinud, kuidas see töö käib.
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis see on umbes sama hea võrdlus, kui et olen näinud pianiste klaverit mängimas, et kui raske see ikka olla saab (olgu – klaverimängu poleks ma siiski päevaga selgeks saanud).
Olin selle hetkeni töötanud meelelahutusürituste projektijuhina, tootnud paar telesaadet ja hulga telereklaame ning viimased pool aastat istunud arvuti taga ja arendanud üht IT startup’i, mis lubaks inimestel paindlikult tööl käia :) – ehk siis töötamine ühe restorani ettekandjana oli tegelikult minu jaoks täiesti avastamata maa. Ja ma tahtsin seda avastada.
Pean ausalt tunnistama, et hetk, mil mind tööle välja valiti, oli pigem hirmutav kui rõõmustav. Korraga muutus selgemaks see, miks mõned meie kasutajad “järsku paar tundi enne töö algust haigeks on jäänud”. Kuidas neid taldrikuid käes hoitigi? Ai… raudselt on seal eriti keeruline kassasüsteem, mille tootmiseks igaks juhuks ühtegi UX disainerit ei kaasatud. Mida ma vastan, kui mõni klient toidu- või veinisoovitust küsib? Võtsin selle peale restorani kodulehe lahti, avasin nende menüü ja hakkasin lugema.
Kui olin pool menüüd läbi jõudnud lugeda, sain sõnumi, et ma tööle minnes mustad püksid või seeliku ja valge pluusi selga paneks. Hmm… läksin siis oma riidekapi juurde. Musti pükse, musta seelikut ega valget pluusi ma sealt ei leidnud. Lillad retuušid, hall seelik ja beež pluus peavad siis asja ära ajama.
Läksin hommikul tööle.
Restorani juhataja tegi mulle kiirelt sissejuhatuse, millega ma päeva jooksul toime pean tulema. Tuli välja, et restoran, kuhu ma tööle läksin, on end positsioneerinud pigem viisakama ja kõrgema klienditeeninduskultuuriga kohaks.
Küll ma hakkama saan. Saan?
Jätsin siis meelde, et nõud peavad olema kuhjatud vaid ühele käele, lauda viin asju ainult alustaldrikutel ja kui keegi tellib veiseliha, siis ahjukartulisse, mida liha kõrvale serveeritakse, tuleb väike lusikas pista.
Kui ma töökohta valisin, langetasin oma otsuse antud ameti kasuks eelkõige töö sisu, mitte palka arvesse võttes. Palk ise ei olnud kaugeltki mitte kehv, samuti oli positiivseks üllatuseks asjaolu, et ettekandjatele jäetakse tihti ka tippi. Päeva töö eest teenisin ausalt välja 62€. Kui võtta tipi saamist oma töö ühe kvaliteedimärgina, siis võib tagantjärgi öelda, et sain isegi üsna hästi hakkama. Mitte ükski klient ei lahkunud restoranist jootraha jätmata. Lisaks anti seal kaks korda päevas tasuta süüa. Oleks ma vaid tudengina saanud nii tööl käia! Muide, toidud Selleri menüüs on ülimalt maitsvad.
Minuga koos töötas veel üks noor neiu, kellel oli staaži umbes 3 nädala jagu, ja üks meesterahvas, kes teadis sellest tööst absoluutselt kõike ja jagas päeva jooksul väga huvitavaid näpunäiteid. Mu uued töökaaslased polnud kursis, et olin GoWorkaBiti kaudu sinna tööle sattunud ja kui nad kuulsid, et ma rohkem tööle tagasi ei tulegi, kui päev õhtusse saab, olid nad üsna üllatunud.
Töö üheks päevaks?
Kuna mulle mu igapäeva töö väga meeldib ja uut ametit ma ei otsi, siis oli minu jaoks #tööamps üsna ideaalne lahendus uue kogemuse saamiseks. Mulle tundus, et see lühike ajaraam meelestas mind sellele tööle ka hoopis omamoodi – kui võrrelda sellega, et see oleks olnud mu esimene tööpäev tähtajatu täiskohaga töölepinguga. Kõik kogemused, õppetunnid ja ebaõnnestumised tundusid eranditult positiivsed, isegi kui nad tegelikult mõnes teises reaalsuses oleksid tundunud negatiivsed.
Öeldakse, et loovate mõtete ärgitamiseks tasub iga päev valida uus tee, mida mööda tööle minna. Uudse keskkonna ja uudsed mõtted uutelt töökaaslastelt võib sama hästi saada ka tehes üks päev midagi hoopis erinevat oma igapäeva rutiinist. Nii tekkis ka mul klientidele selleri kreemsuppi ette viies paar huvitavat mõtet, mida GoWorkaBiti keskkonna arenduses rakendada.
Ja lõpetuseks.
Enam ei pane ma klienditeenindajatele pahaks, kui nad vahel liiga tihti söömise ajal minuga rääkima tulevad või vastupidi – unustavad mu mõneks ajaks ära, kui mul tegelikult toit juba söödud on. Sest kuradi raske on kaugelt vaadates aru saada, millal täpselt need kliendid oma toidu lõpuks ära on söönud :)
Värsked kommentaarid