Oleme viimase aasta jooksul lugenud läbi tuhandeid erinevaid töökuulutuste kirjeldusi ning oleme selle aja jooksul kõrva taha pannud asjad, mis töötavad ja mis mitte. Siinkohal tooks välja 5 kõige tihedamalt esinenud viga, mida tööandjad töökuulutuste kirja panemisel teevad.
1. See on lihtsalt igav
Kusjuures, see on üks olulisemaid asju, mille vastu eksitakse. Oluline just eelkõige seetõttu, et tänu igavale töö pealkirjale või reklaambännerile ei jõua ükski tööotsija lähemalt töökuulutust lugemagi. Usun, et pea kõik tööandjad nõustuvad, et praegusel ajahetkel on Eestis pigem tööjõupuudus kui tööpuudus. Iga päev lisatakse erinevatesse tööportaalidesse ja sotsiaalmeediasse suurel hulgal uusi tööpakkumisi. Valik tööotsijatele on jube suur. Ei ole muud varianti, kui teiste sealt silma paista. Alustada tuleks kutsuvast tööpealkirjast ja lõpetada töö kirjeldusega, mis ei alga muuhulgas organisatsiooni tutvustava ametliku tekstiga. Tõesti – see on igav.
2. Ei kirjeldata töö tulemust
Üks asi, mida oleme märganud, on see, et need tööandjad, kes kirjeldavad täpsemalt lahti, mis peaks olema tehtava töö tulemus (mitte ei pane kirja ainult üldisi töövaldkondi, millega töötaja tegelema peaks), on leidnud enda ettevõttesse palju sobivamad töötajad kui need tööandjad, kes töö tulemuse peale niipalju ei mõtle. Lõpuks kaasatakse uusi töötajaid ikka ju ainult sel eesmärgil, et need ettevõttele lisandväärtust looksid. Miks mitte siis need ootused kohe selgelt tööotsijatele välja kommunikeerida.
3. Ebarealistlikud nõudmised kandidaadile
Otsitakse energilist 20ndates eluaastates olevat kõrgharidusega inimest, kellel oleks vähemalt 20-aastane töökogemus selles ja selles valdkonnas. Kõlab tehtavalt? Sellist lähenemist on näha väga tihti ka tööpakkumiste puhul, mis on mõeldud lihtsamate ametipositsioonide täitmiseks. Näiteks – kas selleks, et minna appi lattu pakke kaubikust maha laadima, on vaja kõrgharidust ja vähemalt 2 aastat laotöö kogemust? Või tegelikult on võimelised kõik selle tööga hakkama saama, kellel on tahe seda tööd teha ja nö kaks kätt otsas?
4. Ühte ametisse surutakse mitme inimese töö
Tihti armastavad tööandjad panna ühele inimesele väga palju erinevaid tööülesandeid. Mitte, et erinevate ülesannete rohkus oma olemuselt juba halb pole (raskendab oluliselt keskendumist, mis on heade tulemuste saavutamiseks ääretult oluline), tekib tihti lisaks olukord, kus üks amet nõuab töötajalt väga erinevaid oskusi ja ka isikuomadusi. Targem oleks jaotada need ülesanded ära 2-3 erineva inimese vahel ning kui koormust kõigile täiskohaga ei jagu, siis kaasata inimesi kas ajutiselt või osakoormusega. Toon näite sellisest olukorrast: otsitakse pearaamatupidaja kogemusega inimest, kelle ülesandeks on pandud muuhulgas ka andmesisestus. Või kui otsitakse kauplusesse töötajat, siis on tema ülesandeks töötada nii laos (sinna kipuvad tööle pigem introvertsemad inimesed, kes tahavad omaette nokitseda ja taluvad hästi rutiini) kui ka klienditeenidajana (seda tööd eelistavad pigem ekstraverstemad inimesed, kellele meeldib uute inimestega suhelda).
5. Kasutatakse diskrimineerivat sõnastust
Selle vastu eksitakse küll harvem, kuid aeg-ajalt tuleb seda ette. Kuna diskrimineerimine (nt tuua töökuulutuses välja, et otsitakse tööle ainult mehi või naisi) on ka seadusega karistatav, siis tuletame veel kord igaks juhuks meelde, et te sellisest sõnakasutusest hoiduksite. Ja muide – võib ju juhtuda, et sellele laotööle, kuhu te ilmtingimata meessoost töötajat otsisite (kuna tassida tuleb raskeid koormaid), kandideerib mõni näitsik, kes oma vabal ajal kulturismiga tegeleb :)
What do you think?