Kas on võimalik olla korraga kasulik ja naeruväärne? Loomulikult. Näiteid? Aga palun!
Minu lapsepõlves räägiti koolis Timuri-nimelisest nõukogude noormehest, kes koos sõpradega vanainimesi aitas. Küll viisid timurlased pesnionäridele õunu, küll aitasid neid üle sõidutee. Ja kui mõni vanur neid seepeale tänas, said timurlased vaata et kurjakski: pole vaja tänada asjade eest, mis on nii iseenesest mõistetavad.
Olid timurlased kasulikud? Küllap ikka, vanainimeste jaoks kindlasti. Naeruväärsed? Kahtlemata, kogu oma nõukoguliku võltspaatose ja oh-mis-mina mentaliteedi juures.
Teine – ja mõnevõrra moodsam – nähtus, mis kasulikkuse naeruväärsusega ühendab, on firma nimega Apple. Kasulik ettevõte igatahes: telefonid-arvutid on Apple’il head, innovaatilisust palju ja nii edasi. Aga naeruväärsed? Absoluutselt. Olete tähele pannud, kuidas Apple esitleb revolutsioonilistena telefoniuuendusi, mida kõik teised tootjad juba aastaid kasutavad, alates suuremast ekraanist lõpetades lihtlabase copy/paste-funktsiooniga? Naera ribadeks.
Mis toob mu kolmanda kasulik/naeruväärne nähtuse juurde, mis just viimastel nädalatel on arenema hakanud. Selle nimi on kodukontor. Täpsemalt stiil, millega kodukontoritest kui millestki enneolematult uuenduslikust räägitakse.
Mu Facebooki-feed on täitunud videokonverentside ja kodus töötamise piltidega, mida inimesed üksteise võidu jagavad. Justkui oleksime kodukontori alles siis avastanud, kui Ratta-Jürka meid tubasteks sundis. Lubage meenutada, et Skype loodi juba 17 aastat tagasi! Sotsmeediat jälgides tekib aga mulje, justkui oleksid videokõned alles paar nädalat tagasi avastatud.
Kaugtöötamine on täiesti normaalne töötegemise viis ja olnud meiega juba aastaid. Peagi hakkame Faebooki hoopis tavaliste kontorite pilte postitama: hei, vaadake, mis veidruse ma avastasin – kontor, kuhu inimesed hommikul tööle tulevad!
Koroonaviirus on koju sundinud kõik tulevase põlvkonna esindajad ehk õpilased, kelle jaoks pole veebisuhtlus, mängimine ja tehnoloogia midagi uut. Küll aga on nende jaoks uus olukord, kus tuleb iseseisvalt hakkama saada: päevaplaan tekitada, ülesandeid tähtsuse järjekorda seada, tähtaegadest kinni pidada, ise otsustada, millal ja mida teha, kaugmeetodil meeskonnaga tõhusalt suhelda, teistega arvestada, inimesi usaldada ning aus ja avatud olla.
Pole paremat aega luua pealekasvavas põlvkonnas arusaama, et kaugtöötamine on mõnus ja loomulik, mitte kriisisituatsioonis sündinud paratamatu vangistus. Vangistus on hoopis see, kui sada täiskasvanut ühte hoonesse topitakse ja neid kella kuueni kinni hoitakse.
Loomulikult pole kõik kohe kaugtöötamises profid. Ka igapäevaselt kontorites askeldavad start-up’id on kohati segaduses – milliseid töökeskkondi ja tööriistu kasutada, kuidas tiimi tööd korraldada, kuidas motivatsiooni hoida, kuidas sotsiaalseid kontakte elus hoida, kuidas mitte ära kaotada tiimitunnet, kuidas veenduda, et kõik teevad just seda, mis on oluline ja vajalik. Mis siis veel noortest rääkida, kelle elukogemus piirdub teadmisega, et koolitund kestab 45 minutit ja selle jooksul tuleb teha asju, mida keegi teine ette ütleb.
Tegin täna oma poja klassile veebinari, kus kirjeldasin, kuidas GoWorkaBitis tööd tehakse ja mida kodus õppides silmas pidada. Kuulasid, suud ammuli, ja panid loodetavasti ühtteist kõrva taha.
Kõik, kes tunnevad, et suudavad noortele kaugtöötamisest rääkida ja e-õppes tuge pakkuda, võiksid sama täiskasvanutega teha: rääkida õpetajate ja koolidega, kuidas e-õpet paremini korraldada. Tulemuseks on uus põlvkond suurepäraseid kaugtöötajaid!
Üks tuttav kirjutas hiljuti: „Mulle teeb ikka väga nalja see kodukontorite ja kodus õppivate laste teemaline ulgumine. Ma saan aru, et inimesed pole sellega harjunud, lapsed on erinevad ja nii edasi. Aga samas on too hädaldamine tõeline aupauk kõigile neile, kes on juba aastaid pere kõrvalt kodukontoris töötanud. Ootamatult ilmneb, et me oleme tõelised superkangelased.”
Mul tekib täpselt sama tunne, kui kolm korda päevas lugupeetud tehnoettevõtja Facebooki-seinal videokonverentside ja külluslikult sisustatud kodukontori fotosid näen. Miski tohutu imeasi oleks justkui avastatud. Umbes nagu Apple, kes mitu aastat liiga hilja „avastas”, et telefonil on võimalik cut and paste teha. Kasulik, aga pagana naeruväärne.
Värsked kommentaarid