Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
„Klaara Karm,” kuulutas klassijuhataja üle aula. „Lõpetas keskkooli neljade ja viitega,” lisas tunnustavalt ning teatas seejärel midagi jahmatavat: „Omandas fakultatiivselt saksa keele hindele neli.”
Saksa keele? Fakultatiivselt? Ma ei teadnud, mida „fakultatiivselt” tähendab. Küll aga teadsin surmkindlalt, et saksa keelt ma koolis ei õppinud. Mitte tundigi. Ei fakultatiivselt ega kuidagi teistmoodi.
Hiljem sain teada, et mingi toonane haridusameti asjapulk olla eelmisel päeval kooli helistanud ja uurinud, kuidas meie koolis vabatahtlike ainete plaani täidetakse. Ei täidetudki ning sanktsioonide hirmus lisati iga lapse tunnistusele suvaline „fakultatiivne” aine, mille ta koolis justkui „omandanud” oli.
Tegelikult olnuks mulle meeldinud, kui kohustusliku tunniplaani kõrval midagi juurde oleksin õppinud. Kas või saksa keelt. Õnneks pole kunagi hilja, eks?
Ei tea midagi. Täiskasvanu peab tööl istuma. Isegi ja eriti sel ajal, kui võiks tegelikult mõnda „fakultatiivset ainet” omandada.
Fazer Eesti juht Meelis Tamm kirjutas hiljuti suurepärase loo töötajaid innustavatest töövälistest tegevustest.
„Selle asemel, et töötundide osas näpuga järge ajada, peaks tööandja olema rõõmus selle üle, kui töötajal on vaja töölt varem lahkuda, et minna kontserdieelsesse orkestriproovi, rahvusvahelisele koertenäitusele, blogijate pressiüritusele, fotoaparaadiga imelist päikeseloojangut püüdma või oma põnevat start-up ideed võimalikule investorile tutvustama. Mida rikkalikuma huvide- ja kogemustespektriga inimesed ettevõttes töötavad, seda tugevam on meeskond tervikuna,” kirjutab Meelis Tamm.
Täpselt nii! Mul on kahju kontoritest, mille miljöö on hiljemalt kella kolmeks muutunud umbes selliseks: töö on ammu tehtud, kõik vahivad närviliselt seinakella (mille boss on viis minutit taha keeranud), nooremad töötajad nihelevad kannikalt kannikale, vanemad kirjutavad Delfi meelelahutusuudistele anonüümseid kommentaare, ning isegi ülemus tunneb end kuidagi piinlikult, sest saab ju hästi aru, kui mõttetu on inimesi niisama kinni hoida.
Issand jumal, laske inimesed varem töölt minema! Las tegelevad millegi sellisega, mis neid a) huvitab, b) rõõmustab, c) harib, d) paremini tööd paneb tegema. Emotsionaalselt rahuldatud töötaja on parem kui see, kes kella kolmest alates tahakeeratud seinakella jõllitab!
Ehk Klaara vanasõna kasutades: „Kes peale tööd viiulit kääksutab, see järgmisel päeval käivet tõstab!”.
Värsked kommentaarid