Minuga juhtus hiljuti tragikoomiline lugu. Käisin ühes nurgapealses toidupoes. Ega neid palju järele jäänud pole ning seda suurema huviga ma neisse aeg-ajalt sisenen. Valikut pole nii palju kui mõnes suuremas, aga ehk on teenindus sellevõrra isiklikum?
Ostsin paki piima, mõned munad, kolm eilset kreemisaia ning tükikesse kilesse mässitud halvaad.
„Seitse kuuskümmend,” teatas proua kassamasina taga. Andsin kümneka. Kaart oleks kah sobinud, aga taolistes kohakestes meeldib mulle sulas maksta. Ei teagi, miks. Võib-olla mingist lapsepõlve nostalgiast.
Proua pistis mulle pihku ühe eurose ning kaks kahekümne sendist münti.
„Eeee…” jäin oma peopesa põrnitsema. „Siin on vist natuke vähem.”
„Järgmine!” ütles kassatädi valju häälega. Mis sest, et olin ainus kunde tolles hämaravõitu keldripoes.
„Te andsite ühe euro vähem tagasi,” ütlesin prouale.
„Ära seleta,” läks too nähtavalt krampi. „Ma olen terve elu seda tööd teinud. Ainult seda olengi. Küll ma vahetusraha juba tagasi oskan anda.”
Miks kukub sein pikali, kui blondiin sellele nõjatub? Sest targem annab järele. Selline on kuulus anekdoot. Päris elus võib minna vastupidi ja kuigi ma olen vähemalt tehniliselt blondiin, naeratasin ja lahkusin. Mis seal ikka – euro ees või taga, tegelikult oli täitsa lõbus ja omamoodi õpetlik juhtum.
Nimelt pani too episood mu mõtlema ühele koolitusele, millel hiljuti käisin: „Kuidas pidada edukaid läbirääkimisi?”. Koolitus nagu koolitus ikka, ühe ootamatu vahega: sellele oli tulnud mitukümmend bussijuhti ühest tuntud transpordifirmast. Esmapilgul arusaamatu, veidi järele mõeldes aga geniaalne käik firmalt, mille töötajad – antud juhul bussijuhid – igapäevaselt teiste inimestega suhtlevad. Mida on bussijuhil teha läbirääkimisoskustega, eks? Täpselt sama, mida keldripoe müüjal või ükskõik kellel.
Kuulen sageli arutelusid teemal, kas ja milleks oma töötajaid koolitada. Kas ikka tasub investeerida raha inimesse, kes ei pruugi su firmas kaua töötadagi? Teed ta targaks, tema läheb omandatud teadmisi aga konkurendi juurde rakendama!
Mõned ettevõtjad näevad oma firmade väärtust ainult Exceli tabelis ega oska koolitusi väärtustada. Raha ju tuleb, firma kasvab, elu on lill, milleks mulle tüütud lisakulud, eriti nii segase asja peale?
Paraku tekivad numbrid Excelisse inimeste, mitte kaupade või teenuste abil. Kui sa oma töötajaid ei koolita, on tulemuseks üksuste juhid, kes oskavad küll liini käima panna, aga inimesi juhendada mitte, sest neil puuduvad vastavad oskused. Või on su ettevõttes töötajad, kes tunnevad end pelgalt vahenditena, millega omanik raha teeb. Inimesed eeldavad, et nende väärtus tööturul tõuseks. Või vähemalt säiliks. Selleks on koolitused väga vajalikud. Isegi (ja eriti!) siis, kui need pealtnäha asjasse puutumatut teemat käsitlevad.
Au ja kiitus transpordiettevõttele, mis oma bussijuhid läbirääkimis pidama õpetab. Sarnaseid firmasid on Eestis aina enam ja enam. Loodetavasti on töötajate koolitamine tõusev trend ning varsti istub ka igas keldripoes hiilgavate läbirääkimisoskustega kassatöötaja!
Värsked kommentaarid