Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Kui ma järgmisel korral kedagi tööle otsin, postitan GoWorkaBiti lehele GIFi, millel Ott Sepp avalalt naeratab ning pöialt taeva suunas liigutab. Ei ainsatki sõna, põhjalikumat kirjeldust ega – hoidku jumal! – selgitust, mis töö see on, mida ma pakun. See on sinu asi välja mõelda. Kui ei mõtle, oled totu ega väärigi mingit tööd.
Oled sa mõelnud, kui tore võiks elu olla, kui sa natukenegi julgem oleksid? Sa tead ju küll, mis sind „heast elust” lahutab, ent otsustavat sammu õiges suunas ei julge siiski teha…
Mul on viimase paari kuu jooksul mitu head sõpra senise tööga lõpparve teinud ja uute väljakutsete leidmiseks aja maha võtnud.
Mu Tallinna sõpradel oli veel mõne aja eest üks kummaline meelelahutus. Nad sõitsid Tartusse, ostsid kasti viina ning vaatasid hotellitoas kaks ööpäeva ALO TV-d, ühtki pausi tegemata. ALO TV oli (ja on kuuldavasti siiani) selline armas ja veidravõitu telekanal, mida sai kunagi vaid Lõuna-Eestis vaadata ning mis pakkus tõhusat camp-programmi: ürgvanadest Suveniiri kontsertidest põlve otsas nikerdatud reklaamideni.
Ma hakkan kohe peaaegu-ropendama. Ei midagi hullu ega ennekuulmatut, ent kui oled nõrganärviline, pane igaks juhuks silmad kinni. Kuulsin nimelt järgmist lugu.
Anu Välba intervjueerib oma hommikusaates Pohhuisti.
„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib Anu sissejuhatuseks.
„Täpselt nii,” vastab Pohhuist.
Vaat sellist tähelepanu ei osanud oma artiklile küll oodata! Kirjutasin hiljuti kaugtöötamisest ning veidratest kohtadest, kus inimesi on nähtud tööd tegemas. Neid paiku on tohutult, üks ootamatum kui teine: hambaarsti kabinet, ujula, juuksuritool ja nii edasi.
Riputasin loo GoWorkaBiti blogisse üles ja läks lahti – inimesed hakkasid oma kogemusi ja kuuldud lugusid jagama.
Pikutasin hambaarstitoolis ning doktor lähenes mulle töötava puuriga.
„Ärge kartke,” rahustas ta hüpnootilise häälega. „Tuimastus peaks juba mõjuma.”
Mõjuski ja ma ei kartnud. Korraga helises aga telefon.
„Ma pean selle vastu võtma,” teatasin arstile. „Oluline konverentskõne.”
„Muidugi,” naeratas doktor. „Kas peate pigem kuulama või rääkima?”
„Kuulama.
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Minuga juhtus hiljuti tragikoomiline lugu. Käisin ühes nurgapealses toidupoes. Ega neid palju järele jäänud pole ning seda suurema huviga ma neisse aeg-ajalt sisenen. Valikut pole nii palju kui mõnes suuremas, aga ehk on teenindus sellevõrra isiklikum?
Ostsin paki piima, mõned munad, kolm eilset kreemisaia ning tükikesse kilesse mässitud halvaad.
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
