Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Sa oled ming ori vä?

By Posted on No tags 0

Kui aastate eest esimest korda Tais käisin, juhtus minuga kaks ebameeldivat lugu. 

Esiteks pakuti mulle Bangkokis prostituuti. Ja ma olen naine! 

Ujus ühe restorani ees tüüp külje alla, näitas menüüd, ning kattis sõna cocktail teise poole kinni, nii et ainult cock näha oli. Ise pilgutas silma ja undas tugeva aktsendiga inglise keeles: goooooooooooood

Mina ajasin huuled torru ja pasundasin üle terve tänava: nooooooooooooo, baaaaaaaaad!

Teine ebameeldiv kogemus oli mul ühe tuk-tuki juhiga. Ebameeldiv polnud sealjuures mitte tema, vaid mina.

Tuk-tuk on põhimõtteliselt motoriseeritud rikša ja neid on Taimaa triiki täis – tahad ühest kohast teise sõita, võta tuk-tuk. Taksost odavamgi ning eksootiline kah. 

Mul oli vaja tagasi hotelli saada ning hakkasin juhiga hinna üle kauplema. Tema ütles oma, mina oma summa, ja nii me peaaegu kaubale saimegi. Lõpliku numbri kokkuleppimine läks aga ootamatult raskeks, sest mees ei tahtnud kuidagi viimast sammu teha. Mina polnud kah valmis järele andma – kauplemine on osa Tai kultuurist, olin Lonely Planetist lugenud. 

Vaidlesime ja vaidlesime, tuk-tukijuht muutus üha kärsitumaks, aga jäi siiski lõpuks minu hinnaga nõusse. Tundsin end võidukalt! Olin suutnud Bangkokis tuk-tukijuhi surnuks kaubelda ja plaanisin sellest kõigile uhkusega rääkida. Räägingi, aga mitte uhkusega. 

Nali selles, et kauplesin sõidu hinna alla ei rohkem ega vähem kui 30 tai bahti väärtuses. 30 bahti on veidi vähem kui üks euro! Saad aru? Ma tingisin pool tundi ja hoidsin kokku 82 eurosenti! 

Minu jaoks on see olematu raha, taimaalasest tuk-tukijuhi jaoks aga korralik lisateenistus. Küll oli piinlik, aga veel piinlikum tundus tagantjärele hinda uuesti kauplema hakata, mis sest, et juhi kasuks. Taimaalased võivad olla vaesed, kuid eneseväärikus on neil kõigest hoolimata alles.

Mis toob mu eestlaste juurde. Meilgi on eneseväärikust küllaga ning mõnikord isegi liiga palju. Näiteks siis, kui jutt palkadele läheb. Mõne inimese ajab 5-eurone tunnipalk laginal naerma. 

„Mingi ori oled vä?” pistab ta kaagutama, kui kuuleb, et mõni viie kulli eest tunnis tööl käib. „Ma ei roni alla kolme tonni voodistki välja.” Ja nii ta jääbki voodisse pikutama, sest nõnda suurt palka saavad Eestis vähesed.

Taoline üleolevus on seda piinlikum, et paljude jaoks on 5 eurot tunnis eluks vajalik sissetulek: toob leiva lauale ja on aus palk ausa töö eest. Tööl ja tööl on vahe ning tasu väärtust tuleb hinnata tööülesannete keerukuse ja vastutuse, mitte keskmise palga alusel. 

Nii et enne, kui 5-eurose tunnipalgaga inimene orjaks kuulutada, tasub küsida, mida ta selle 5 euro eest tunni teeb? Juhib korporatsiooni või toimetab laos? Istub lennuki piloodikabiinis või koristab lennujaamas kemmergut? Iga töö on väärikas ja vajalik, mõni on lihtsalt vastutusrikkam ja keerulisem. 

Pealegi kulub 5 eurot tunnis raskemal ajal igaühele marjaks ära. Mis muidugi ei tähenda, et keerulisel ajal peaksid palgad miinimumini langema. Iga konkreetse töö puhul tuleks palga kõrval hinnata ka töö keerukust, loodavat väärtust ning vastutust. 

Tuk-tukisõit läks kenasti. Juht toimetas mu turvaliselt hotelli, mille fuajeebaaris varajase hommikuni 650-bahtiseid mojitosid rüüpasin. Piinlik, ent seda õpetlikum lugu. Pani asjadele uue pilguga vaatama ning uut pilku julgen küll kõigile soovitada. Eriti neile, kelle meelest 5-eurone palk automaatselt orjusega võrdub.