You are viewing Värbamine

Ennustamine on tänamatu tegevus. Aga keegi peab ka selliste asjadega tegelema ja siin on minu ettekuulutus: tööjõu planeerimine läheb iga päevaga aina keerulisemaks ning järjest raskem on ettevõtjatel hinnata, keda ja kui palju nad värbama peaksid.

Enne koroonakriisi oli jaekaubanduse ja toitlustusettevõtete peamine probleem sobivate töötajate leidmine. Tänaseks on tööturul uus olukord ja kuigi kandidaatide arv on järsult kasvanud,

Kui täna lihtsat tööd teed, võid juba varsti ettevõtet juhtida. Mina näiteks tegin ja juhin.

Olen viimased aastad töötanud GoWorkaBiti tegevjuhina, kuid 20 aastat tagasi mässasin suviti Jungenti laos komplekteerija ja etikettijana. Peamiselt oli Jugentil lisatööjõudu vaja puhkuste perioodil, aga eriti tore oli see, et teinekord tekkis neil vajadus ka kogu aastaks abilisi tööle võtta.

Tuttav raadio-DJ seletas mulle kunagi, miks ta televisioonis töötada ei taha. 

„Televisoonis pean endale ilusad riided selga panema,” selgitas mees. „Raadios võin välja näha ükskõik milline, keegi ei näe. Ma saan stuudios rahumeeli nina nokkida ning kasvõi aluspükste väel saadet teha, püüa sa televisioonis midagi sarnast üritada!”

Kevadine viirusepuhang andis kõigile aimu,

Lootus pidavat lolli lohutus olema, kui rahvasuud uskuda. Looda palju tahad, lõpuks läheb ikka kõik nagu tavaliselt ehk halvasti. Tegelik elu pakub sellele väitele õnneks kuhjaga vastupidiseid tõendeid. Kes täna äriga tegeleb, võib mu sõnu loodetavasti kinnitada: suurem osa siinseid ettevõtjaid on kriisi järel ettevaatlikult lootusrikkad.

Miks ei peakski: kauplused on avatud,

Kummalisi asju juhtub. Näiteks hakkas eelmisel nädalal mu töötoa nurgas faksiaparaat häälitsema. Ma ei teagi, miks mul faks siiani printeri kõrval vedeleb. Küllap laiskusest – tegelikult tulnuks see umbes kümme aastat tagasi ära visata. Samas natuke camp kah – las seisab, teinekord tore meenutada, et ennemuiste ka sellist aparaati kasutati.