Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Kellele meeldivad T-särgid, mida suvepäevadel töötajatele jagatakse?

„Mul on üks unistus,” ütles Martin Luther King ja sai kuuli pähe. 

Mul on kah unistus. Kui selle välja ütlen, võib minuga samamoodi minna. Kui mitte sõna otseses, siis kaudses mõttes kindlasti. Võib-olla haarad sinagi verbaalse revolvri järele, kui sellest kuuled. Aga teha pole midagi: mu soovunelm on nii jõuline,

Proovi ära – ja jäädki tegema!

Juhtub ikka hämmastavaid asju. 

Seisin mõne päeva eest ühe kohviku sabas. Minu ees oli pealtnäha neljakümnendais härra, selgelt välismaalane. Tellis americano ja saiakese. Torkas deebetkaardi terminali ja pöördus ootamatult minu poole.

„Mida teie joote?”

„Eeee…” ehmusin pooltummaks. “Latet.”

„Lisage härra late minu arvele,” ütles mees teenindajale,

Parem „miks koera nimi on Riks?” kui mitte midagi

Mul on sõber, kes teeb televisioonis jutusaateid. Mõnikord on tema külalisteks inimesed, kes tavaliselt intervjuusid ei anna. Uurisin kord, kuidas ta sellised külalised stuudiosse meelitab.

„Tuleb helistada ja küsida,” vastas ta. „Üks võimalus on eeldada, mida inimene mõtleb või ei mõtle, teine on tema käest küsida. Reeglina on meie eeldused tegelikkusest valgusaastate kaugusel.”

Täpselt nii.

Aitäh, Mart Helme!

Olgu Issand ja Ratta Jürka tänatud! Kui nad poleks meile Mart Helme nimelist siseministrit kinkinud, peaksime ta välja mõtlema. 

„Miks?” küsib nüüd iga inimene, kes päevauudiseid natukenegi jälgida viitsib. 

Vastus on imelihtne: paremat lihttööde reklaamikampaaniat annab välja mõelda! Eriti ajal, kus taolist kampaaniat on hädasti vaja!

Miks töökuulutustes palgast ei räägita ja miks see on halb

Raha pole elus peamine, eks ole? Ei ole muidugi. Vähemalt pole viisakas seda väita, isegi kui südames sedamoodi tunned. Mõnes riigis peetakse ainuüksi rahast rääkimist ebaväärikaks. Aga päris ilma rahata pole elu paraku võimalik. Sina tead seda, mina tean, teavad ka kõik tööandjad.

Ometi on nii, et kui mõni ettevõte uut inimest otsib,

Miks Mona Lisa naeratab?

Kui ma järgmisel korral kedagi tööle otsin, postitan GoWorkaBiti lehele GIFi, millel Ott Sepp avalalt naeratab ning pöialt taeva suunas liigutab. Ei ainsatki sõna, põhjalikumat kirjeldust ega – hoidku jumal! – selgitust, mis töö see on, mida ma pakun. See on sinu asi välja mõelda. Kui ei mõtle, oled totu ega väärigi mingit tööd. 

Should I stay or should I go?

Oled sa mõelnud, kui tore võiks elu olla, kui sa natukenegi julgem oleksid? Sa tead ju küll, mis sind „heast elust” lahutab, ent otsustavat sammu õiges suunas ei julge siiski teha…

Mul on viimase paari kuu jooksul mitu head sõpra senise tööga lõpparve teinud ja uute väljakutsete leidmiseks aja maha võtnud. 

Võtame tööle jumala. Äärmisel juhul haldja

Mu Tallinna sõpradel oli veel mõne aja eest üks kummaline meelelahutus. Nad sõitsid Tartusse, ostsid kasti viina ning vaatasid hotellitoas kaks ööpäeva ALO TV-d, ühtki pausi tegemata. ALO TV oli (ja on kuuldavasti siiani) selline armas ja veidravõitu telekanal, mida sai kunagi vaid Lõuna-Eestis vaadata ning mis pakkus tõhusat camp-programmi: ürgvanadest Suveniiri kontsertidest põlve otsas nikerdatud reklaamideni.

Pane arvuti vähemalt teatris kotti!

Ma hakkan kohe peaaegu-ropendama. Ei midagi hullu ega ennekuulmatut, ent kui oled nõrganärviline, pane igaks juhuks silmad kinni. Kuulsin nimelt järgmist lugu. 

Anu Välba intervjueerib oma hommikusaates Pohhuisti.

„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib Anu sissejuhatuseks.

„Täpselt nii,” vastab Pohhuist.

Kus me GoWorkaBitis töötame?

Vaat sellist tähelepanu ei osanud oma artiklile küll oodata! Kirjutasin hiljuti kaugtöötamisest ning veidratest kohtadest, kus inimesi on nähtud tööd tegemas. Neid paiku on tohutult, üks ootamatum kui teine: hambaarsti kabinet, ujula, juuksuritool ja nii edasi. 

Riputasin loo GoWorkaBiti blogisse üles ja läks lahti – inimesed hakkasid oma kogemusi ja kuuldud lugusid jagama.