Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Minuga juhtus hiljuti tragikoomiline lugu. Käisin ühes nurgapealses toidupoes. Ega neid palju järele jäänud pole ning seda suurema huviga ma neisse aeg-ajalt sisenen. Valikut pole nii palju kui mõnes suuremas, aga ehk on teenindus sellevõrra isiklikum?
Ostsin paki piima, mõned munad, kolm eilset kreemisaia ning tükikesse kilesse mässitud halvaad.
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
Kui sigaretivabrik Leek nõukogude ajal kollektiivpuhkusele läks, tähendas see suitsumeestele kuupikkust paastu, sest sigarette – nii vähe, kui neid toona kaubandusvõrgus liikus – kollektiivpuhkuse ajal ei toodetud. Juba mitu nädalat varem tekkisid kauplustesse järjekorrad, sest nikotiinisõltlased pidid saabuvaks ikalduseks korralikult valmistuma.
Tänapäeval ei saa suured ettevõtted endale kollektiivpuhkusi lubada.
Eestis räägitakse palju soopõhisest diskrimineerimisest. Palgalõhe ja nõnda edasi. Õige kah, et räägitakse.
Ent üks kummaline kahel inimesel vahet tegemise vorm on jäänud meil peaaegu tähelepanuta. Lugu selles, et paindlikku töötegemist võimaldatakse enamjaolt ainult kõrgelt haritud ja pika töökogemusega inimestele. Kui sul aga kraadi pole ja kogemust kipub kah nappima,
Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.
Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,
Tööandjad võivad korralikud tõprad olla.
Ma pole mingi Clara Zetkin ega ilma rinnahoidjata hüsteerik, kes kõigile võrdseid võimalusi, kümnekordset keskmist palka või jumal teab mida nõuab. Vastupidi – ideaalses maailmas on tööandja samasugune väärtuse looja nagu töötaja, kes tema ettevõttes väärtust loob. Ning mõistlik tasakaal peab kahtlemata valitsema.
Mul on tuttav, kes otsustas tööelus radikaalse muudatuse ette võtta. Aitab elust sunnismaise teoorjana, leidis ta. Aeg on ahelatest välja astuda, seda enam, et need on juba mõnda aega lukust lahti olnud.
Mu tuttav ei elanud 19. sajandil (ma olen vana, aga mitte nii vana) ning ta on tänaseni elu ning täie tervise juures.
Skype pole ainus tähelepanuväärne asi, mis Eestist pärit. Meile kuulub ka maailma idiootseim tsitaat: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Mis pagana jutt see on?
Kas keegi on kasvõi millisekundiks viitsinud selle lause sisusse süveneda? Või läks nii, et kirjandusõpetaja käskis selle omal ajal pähe õppida ja nüüd nii ongi?
