Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Ma hakkan kohe peaaegu-ropendama. Ei midagi hullu ega ennekuulmatut, ent kui oled nõrganärviline, pane igaks juhuks silmad kinni. Kuulsin nimelt järgmist lugu.
Anu Välba intervjueerib oma hommikusaates Pohhuisti.
„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib Anu sissejuhatuseks.
„Täpselt nii,” vastab Pohhuist.
Vaat sellist tähelepanu ei osanud oma artiklile küll oodata! Kirjutasin hiljuti kaugtöötamisest ning veidratest kohtadest, kus inimesi on nähtud tööd tegemas. Neid paiku on tohutult, üks ootamatum kui teine: hambaarsti kabinet, ujula, juuksuritool ja nii edasi.
Riputasin loo GoWorkaBiti blogisse üles ja läks lahti – inimesed hakkasid oma kogemusi ja kuuldud lugusid jagama.
Pikutasin hambaarstitoolis ning doktor lähenes mulle töötava puuriga.
„Ärge kartke,” rahustas ta hüpnootilise häälega. „Tuimastus peaks juba mõjuma.”
Mõjuski ja ma ei kartnud. Korraga helises aga telefon.
„Ma pean selle vastu võtma,” teatasin arstile. „Oluline konverentskõne.”
„Muidugi,” naeratas doktor. „Kas peate pigem kuulama või rääkima?”
„Kuulama.
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Minuga juhtus hiljuti tragikoomiline lugu. Käisin ühes nurgapealses toidupoes. Ega neid palju järele jäänud pole ning seda suurema huviga ma neisse aeg-ajalt sisenen. Valikut pole nii palju kui mõnes suuremas, aga ehk on teenindus sellevõrra isiklikum?
Ostsin paki piima, mõned munad, kolm eilset kreemisaia ning tükikesse kilesse mässitud halvaad.
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
Kui sigaretivabrik Leek nõukogude ajal kollektiivpuhkusele läks, tähendas see suitsumeestele kuupikkust paastu, sest sigarette – nii vähe, kui neid toona kaubandusvõrgus liikus – kollektiivpuhkuse ajal ei toodetud. Juba mitu nädalat varem tekkisid kauplustesse järjekorrad, sest nikotiinisõltlased pidid saabuvaks ikalduseks korralikult valmistuma.
Tänapäeval ei saa suured ettevõtted endale kollektiivpuhkusi lubada.
Eestis räägitakse palju soopõhisest diskrimineerimisest. Palgalõhe ja nõnda edasi. Õige kah, et räägitakse.
Ent üks kummaline kahel inimesel vahet tegemise vorm on jäänud meil peaaegu tähelepanuta. Lugu selles, et paindlikku töötegemist võimaldatakse enamjaolt ainult kõrgelt haritud ja pika töökogemusega inimestele. Kui sul aga kraadi pole ja kogemust kipub kah nappima,
Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.
Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,
