Mu Tallinna sõpradel oli veel mõne aja eest üks kummaline meelelahutus. Nad sõitsid Tartusse, ostsid kasti viina ning vaatasid hotellitoas kaks ööpäeva ALO TV-d, ühtki pausi tegemata. ALO TV oli (ja on kuuldavasti siiani) selline armas ja veidravõitu telekanal, mida sai kunagi vaid Lõuna-Eestis vaadata ning mis pakkus tõhusat camp-programmi: ürgvanadest Suveniiri kontsertidest põlve otsas nikerdatud reklaamideni.
Pane arvuti vähemalt teatris kotti!
Ma hakkan kohe peaaegu-ropendama. Ei midagi hullu ega ennekuulmatut, ent kui oled nõrganärviline, pane igaks juhuks silmad kinni. Kuulsin nimelt järgmist lugu.
Anu Välba intervjueerib oma hommikusaates Pohhuisti.
„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib Anu sissejuhatuseks.
„Täpselt nii,” vastab Pohhuist.
Kes peale tööd viiulit kääksutab, see…
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas ma pissile tohin minna?
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Võta kurgimüüja kindad käest!
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
Elagu molutamine!
Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.
Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,
Jookse, lumehelbeke!
Tööandjad võivad korralikud tõprad olla.
Ma pole mingi Clara Zetkin ega ilma rinnahoidjata hüsteerik, kes kõigile võrdseid võimalusi, kümnekordset keskmist palka või jumal teab mida nõuab. Vastupidi – ideaalses maailmas on tööandja samasugune väärtuse looja nagu töötaja, kes tema ettevõttes väärtust loob. Ning mõistlik tasakaal peab kahtlemata valitsema.
Tee tööd, siis tuleb ka armastus? Milline lollus!
Skype pole ainus tähelepanuväärne asi, mis Eestist pärit. Meile kuulub ka maailma idiootseim tsitaat: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Mis pagana jutt see on?
Kas keegi on kasvõi millisekundiks viitsinud selle lause sisusse süveneda? Või läks nii, et kirjandusõpetaja käskis selle omal ajal pähe õppida ja nüüd nii ongi?
Värsked kommentaarid