Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.
Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,
Tööandjad võivad korralikud tõprad olla.
Ma pole mingi Clara Zetkin ega ilma rinnahoidjata hüsteerik, kes kõigile võrdseid võimalusi, kümnekordset keskmist palka või jumal teab mida nõuab. Vastupidi – ideaalses maailmas on tööandja samasugune väärtuse looja nagu töötaja, kes tema ettevõttes väärtust loob. Ning mõistlik tasakaal peab kahtlemata valitsema.
Skype pole ainus tähelepanuväärne asi, mis Eestist pärit. Meile kuulub ka maailma idiootseim tsitaat: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Mis pagana jutt see on?
Kas keegi on kasvõi millisekundiks viitsinud selle lause sisusse süveneda? Või läks nii, et kirjandusõpetaja käskis selle omal ajal pähe õppida ja nüüd nii ongi?
Värsked kommentaarid