Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Tööpakkumised päevaks kuni hooajaks
Ameerika pensionärid on jumala nunnud, kas pole? Randuvad suvepäeva hommikul Tallinna sadamas, longivad giidi sabas mööda vanalinna, topivad suveniiripoes kilekotid Vana-Toomaseid täis, ronivad laeva tagasi, seilavad järgmisesse linna, ning teevad seal täpselt sama. Kuni surm nad kruiisilaevast ükskord lahutab.
Ameerikas töötab range loogika: kõigepealt teed kuuskümmend aastat tööd ning elama hakkad alles siis,
„Mul on üks unistus,” ütles Martin Luther King ja sai kuuli pähe.
Mul on kah unistus. Kui selle välja ütlen, võib minuga samamoodi minna. Kui mitte sõna otseses, siis kaudses mõttes kindlasti. Võib-olla haarad sinagi verbaalse revolvri järele, kui sellest kuuled. Aga teha pole midagi: mu soovunelm on nii jõuline,
Olgu Issand ja Ratta Jürka tänatud! Kui nad poleks meile Mart Helme nimelist siseministrit kinkinud, peaksime ta välja mõtlema.
„Miks?” küsib nüüd iga inimene, kes päevauudiseid natukenegi jälgida viitsib.
Vastus on imelihtne: paremat lihttööde reklaamikampaaniat annab välja mõelda! Eriti ajal, kus taolist kampaaniat on hädasti vaja!
Mu Tallinna sõpradel oli veel mõne aja eest üks kummaline meelelahutus. Nad sõitsid Tartusse, ostsid kasti viina ning vaatasid hotellitoas kaks ööpäeva ALO TV-d, ühtki pausi tegemata. ALO TV oli (ja on kuuldavasti siiani) selline armas ja veidravõitu telekanal, mida sai kunagi vaid Lõuna-Eestis vaadata ning mis pakkus tõhusat camp-programmi: ürgvanadest Suveniiri kontsertidest põlve otsas nikerdatud reklaamideni.
Ma hakkan kohe peaaegu-ropendama. Ei midagi hullu ega ennekuulmatut, ent kui oled nõrganärviline, pane igaks juhuks silmad kinni. Kuulsin nimelt järgmist lugu.
Anu Välba intervjueerib oma hommikusaates Pohhuisti.
„Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõigest pohhui?” küsib Anu sissejuhatuseks.
„Täpselt nii,” vastab Pohhuist.
Sa ei usu, mida ma kohe kirjutan. Aga see juhtus tõepoolest! Mis sest, et juba aastaid tagasi. Et on september, sobib toda ammust lugu praegu hästi rääkida.
Istusin keskkooli lõpuaktusel. 11 aastat piinlemist (või tarkuste kogumist – oleneb, kummast otsast vaadata) sai lõpuks läbi. Selle kinnituseks anti igale abituriendile näppu lõputunnistus.
Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene.
Kurgimüüja kinnasteks nimetati minu lapsepõlves kindaid, mille sõrmeotsad olid ära lõigatud. Käed püsisid soojas, aga kurkidele, mida turul külma ilmaga tünnist välja sikutati, ei jäänud irduvaid lõngajuppe ega muud jama külge.
Kurikuulus heavy-mees Ozzy Osbourne käis teismelisena vargil. Ta oli filmidest näinud, et sõrmejälgede vältimiseks tuleb kindad kätte tõmmata.
Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.
Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,
Tööandjad võivad korralikud tõprad olla.
Ma pole mingi Clara Zetkin ega ilma rinnahoidjata hüsteerik, kes kõigile võrdseid võimalusi, kümnekordset keskmist palka või jumal teab mida nõuab. Vastupidi – ideaalses maailmas on tööandja samasugune väärtuse looja nagu töötaja, kes tema ettevõttes väärtust loob. Ning mõistlik tasakaal peab kahtlemata valitsema.
Värsked kommentaarid