Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Ma loodan, et sa istud. Kohe kuuled midagi täiesti pöörast.
Kas sa tead, mida peavoolu lennufirmad teevad? Lufthansa, SAS, United Airlines ja kõik ülejäänud? Nad lendavad Euroopast Ameerikasse kaks korda kauem, kui tegelikult võiks. Keskmine lend Ameerika idakaldale kestab umbes 7–8 tundi, aga tegelikult võiks selle vahemaa poole kiiremini läbida,
On su pangakonto kunagi miinuses olnud? Teed internetipanga lahti, vaatad kontojääki ja vastu vahib kümme eurot vähem kui null. On see vast lugu, mis? Nagu üks ameerika koomik ütles: sul tuleb sellises olukorras kümme kulli teenida, et pankrotti tagasi jõuda, ning isegi tasuta asjad pole sulle taskukohased!
Nali naljaks,
Mulle käib üks asi korralikult närvidele. Kuna keegi pole sel teemal siiani tüli püsti pannud, teen seda ise. Klaara Karmist paremat vingujat annab tikutulega otsida, Ja kes see ikka vingub, kui ise ei vingu?
Mis mind siis ärritab? Eks ikka see, kuidas ülemused minuga töö juures käituvad! Täpsemalt see,
Kui aastate eest esimest korda Tais käisin, juhtus minuga kaks ebameeldivat lugu.
Esiteks pakuti mulle Bangkokis prostituuti. Ja ma olen naine!
Ujus ühe restorani ees tüüp külje alla, näitas menüüd, ning kattis sõna cocktail teise poole kinni, nii et ainult cock näha oli.
Kohe kuuled lugu, mille peale hakkad kõvasti naerma või pidurdamatult nutma. Mina tegin mõlemat.
Sõbranna poeg otsustas tööle minna. Noored mehed ei taha tööl käimisest loomulikult midagi kuulda. Ent kui nad valiku ette seada – tööle minek või vanaema juurde kolimine –, leiab ka kõige kangekaelsem nolk mõne otsa.
Ameerikas kaevanud üks mees oma arsti kohtusse, kuna elas kauem, kui arst oli ennustanud. See võib olla tõesti närvesööv – doktor lubab maksimaalselt kolm kuud ja sina teed selle järgi plaane: võtad pangalt hiigellaenu, ostad selle eest sõpradele autosid ja maju, saadad vaenlased lõplikult kuradile, müüd maise vara kirbuturul maha ning jääd lubatud surma ootama.
Ameerika pensionärid on jumala nunnud, kas pole? Randuvad suvepäeva hommikul Tallinna sadamas, longivad giidi sabas mööda vanalinna, topivad suveniiripoes kilekotid Vana-Toomaseid täis, ronivad laeva tagasi, seilavad järgmisesse linna, ning teevad seal täpselt sama. Kuni surm nad kruiisilaevast ükskord lahutab.
Ameerikas töötab range loogika: kõigepealt teed kuuskümmend aastat tööd ning elama hakkad alles siis,
„Mul on üks unistus,” ütles Martin Luther King ja sai kuuli pähe.
Mul on kah unistus. Kui selle välja ütlen, võib minuga samamoodi minna. Kui mitte sõna otseses, siis kaudses mõttes kindlasti. Võib-olla haarad sinagi verbaalse revolvri järele, kui sellest kuuled. Aga teha pole midagi: mu soovunelm on nii jõuline,
Olgu Issand ja Ratta Jürka tänatud! Kui nad poleks meile Mart Helme nimelist siseministrit kinkinud, peaksime ta välja mõtlema.
„Miks?” küsib nüüd iga inimene, kes päevauudiseid natukenegi jälgida viitsib.
Vastus on imelihtne: paremat lihttööde reklaamikampaaniat annab välja mõelda! Eriti ajal, kus taolist kampaaniat on hädasti vaja!
Mu Tallinna sõpradel oli veel mõne aja eest üks kummaline meelelahutus. Nad sõitsid Tartusse, ostsid kasti viina ning vaatasid hotellitoas kaks ööpäeva ALO TV-d, ühtki pausi tegemata. ALO TV oli (ja on kuuldavasti siiani) selline armas ja veidravõitu telekanal, mida sai kunagi vaid Lõuna-Eestis vaadata ning mis pakkus tõhusat camp-programmi: ürgvanadest Suveniiri kontsertidest põlve otsas nikerdatud reklaamideni.
Värsked kommentaarid