Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Sul lapsi on? Ei? Palju õnne!
Ära saa valesti aru: lapsed on vahvad. Nad on armsad, nunnud, kallid, kenakesed – ühesõnaga igati armastusväärsed. Aga oled sa nendega samas ruumis püüdnud viibida? Neid korrale kutsunud? Mõistusele anunud? No vot.
Õpetajad peavad seda iga päev tegema. Lapsevanema elu on lihtne: lükkad koolis maimukese üle ukse ja edasi vastutavad juba teised.
Kuulge! On tagumine aeg tagumikutunnid persetundideks ümber ristida.
Jah, ma saan aru: minusuguse huulilt – naine nagu ma olen – kõlab see P-tähega sõna ekstrajubedalt. Aga „tagumik” on liiga nunnu ja töö juures tühja istutud aeg pole mingi nunnu asi.
Vastupidi – see on lihtlabane inimelu raiskamine!
Ega Eestit asjata maailma parimaks ettevõtluspiirkonnaks peeta: siin saab enam-vähem iga asja firma kuludesse panna!
Kes ei mäletaks lugu omaaegsest raadio-DJ-st, kes vetsupoti prill-laua amortisatsiooni kuludesse kandis! Kui maksuametnik imestusest külili vajus, teatas mees silmagi pilgutamata: „Aga kuidas ma teie meelest raadiosaadet teen, kui soolikas samal ajal lõhkeda tahab? Et ettevõtlust edendada,
„Informatsioonita olla ei saa, vajan kui õhku ma, ilmaprognoosita ilma ei tea, kui pole halb, siis on hea,” laulis Singer Vinger kuulsas massikommunikatsiooni laulus. „Mõnus, massikommunikatsioon, lala-laa-laa-laa, lala-lal-lal-lal-lal-laa.”
Laul on pärit kaheksakümnendaist, ent kõlab ka täna hämmastavalt päevakohaselt. Millest ma räägin? Riiklikust kommunikatsioonist loomulikult! Oled sa viimasel ajal püüdnud aru saada, millest riigijuhid räägivad?
On su pangakonto kunagi miinuses olnud? Teed internetipanga lahti, vaatad kontojääki ja vastu vahib kümme eurot vähem kui null. On see vast lugu, mis? Nagu üks ameerika koomik ütles: sul tuleb sellises olukorras kümme kulli teenida, et pankrotti tagasi jõuda, ning isegi tasuta asjad pole sulle taskukohased!
Nali naljaks,
Mulle käib üks asi korralikult närvidele. Kuna keegi pole sel teemal siiani tüli püsti pannud, teen seda ise. Klaara Karmist paremat vingujat annab tikutulega otsida, Ja kes see ikka vingub, kui ise ei vingu?
Mis mind siis ärritab? Eks ikka see, kuidas ülemused minuga töö juures käituvad! Täpsemalt see,
Kohe kuuled lugu, mille peale hakkad kõvasti naerma või pidurdamatult nutma. Mina tegin mõlemat.
Sõbranna poeg otsustas tööle minna. Noored mehed ei taha tööl käimisest loomulikult midagi kuulda. Ent kui nad valiku ette seada – tööle minek või vanaema juurde kolimine –, leiab ka kõige kangekaelsem nolk mõne otsa.
Ameerikas kaevanud üks mees oma arsti kohtusse, kuna elas kauem, kui arst oli ennustanud. See võib olla tõesti närvesööv – doktor lubab maksimaalselt kolm kuud ja sina teed selle järgi plaane: võtad pangalt hiigellaenu, ostad selle eest sõpradele autosid ja maju, saadad vaenlased lõplikult kuradile, müüd maise vara kirbuturul maha ning jääd lubatud surma ootama.
Ameerika pensionärid on jumala nunnud, kas pole? Randuvad suvepäeva hommikul Tallinna sadamas, longivad giidi sabas mööda vanalinna, topivad suveniiripoes kilekotid Vana-Toomaseid täis, ronivad laeva tagasi, seilavad järgmisesse linna, ning teevad seal täpselt sama. Kuni surm nad kruiisilaevast ükskord lahutab.
Ameerikas töötab range loogika: kõigepealt teed kuuskümmend aastat tööd ning elama hakkad alles siis,
„Mul on üks unistus,” ütles Martin Luther King ja sai kuuli pähe.
Mul on kah unistus. Kui selle välja ütlen, võib minuga samamoodi minna. Kui mitte sõna otseses, siis kaudses mõttes kindlasti. Võib-olla haarad sinagi verbaalse revolvri järele, kui sellest kuuled. Aga teha pole midagi: mu soovunelm on nii jõuline,
Värsked kommentaarid