Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Kuidas anda tunde basseinist ja valida klassiruumiks troopiline rand?

„Sul lapsi on?” küsis legendaarne tööblogija Klaara Karm hiljutises blgipostituses. Ja soovis õnne neile, kel pole. 

„Lapsed on armsad ja nunnud,” ütleb Klaara. Kuid küsib: „Oled sa nendega samas ruumis püüdnud viibida? Neid korrale kutsunud? Mõistusele anunud? Õpetajad peavad seda iga päev tegema.”

Koroonaviirus põhjustas kaasaegses töökorralduses radikaalseid muudatusi. Mõnes mõttes muutis ta paljude elu isegi lihtsamaks: tööta siis, kui tahad; tööta seal, kus tahad. Ainus oluline asi on see, et töö saaks tehtud. 

Kummatigi on need muutused õpetajatest mööda läinud, kuigi just nemad vääriksid kaugtöö eeliseid kõige rohkem! 

„Sina ja mina käime päikese käes peesitamas täpselt siis, kui tahame,” kirjutab Klaara Karm. „Õpetaja peab sel ajal oma Lasnamäe korteris aga kontrolltöid parandama. Miks neid Kuubal parandada ei saa? Kusjuures saab.”

Kõik õige. Aga kuidas?

Ega häid lahendusi kohe võtta olegi. Miks? Sest kummatigi pole neid siiani vaja olnud! 

Ometi pole distantsõpe pelgalt pandeemiaaegne ajutine nähtus. Kogu maailm liigub hooga kaugtöö suunas ja näiteks magistrikraadi õnnestus juba enne Covidit distantsilt teha. On tagumine aeg tõsiselt mõtlema hakata, kuidas võiks Eesti oma e-riigi positsioone taastades distantsõppe revolutsiooni vedama hakata.

Mul on konkreetne ettepanek: teeme Eesti õpetajatele maailma kõige paindlikuma töö! Teeme nii, et lisaks koolivaheaegadele, mille enamik õpetajaid õppe- või ainenõukogu koosolekutel veedab, oleks aastas neli nädalat, kus kõik õpilased saavad e-õppe kaudu õppida ja õpetajad e-õpet pakkuda.  Olgu siis Brasiilias, Keenia või Kuubal, nagu pakub Klaara Karm.

Kuidas selleni reaalsuses jõuda? Mida teha, et mu ettepanek kõmisevaks loosungiks ei jääks? Ma pole küll teab kui tugev haridusspetsialist, ent äkki oleks abi sellest, kui 

  • luua äge e-õppe keskkond, mis on interaktiivne ja võimaldab lisaks videole ekraanil ka reaalselt kaasa töötada. Selle eeldus on koostöö tehnoloogiaettevõtjate, haridusteadlaste, õpetajate ja õpilastega;
  • koolitada õpetajaid, sest koolitund füüsilises maailmas ja e-tund erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Sama metoodikaga – õpetaja peab loengut, õpilane kuulab ja vastab – paraku hakkama ei saa;
  • mõelda välja lahendused õpilaste omavaheliseks koostööks, sotsiaalseks suhtluseks ja grupitööks. Praegu näen ise, kuidas hetkel õppimine käib: kuulatakse veebitundi, siis täidetakse vihikus ülesanne ja saadetakse pilt vihikust õpetajale. No kuulge! Paneme õpilased omavahel koostööd tegema! Grupitööde, ühistegevuste ja mänguliste harjutuste jaoks ei pea tingimata silmast silma kokku saama;
  • võimaldada korralikud töövahendid ja kiire mobiilne internet (mis töötab ka Musta mere ääres) igale õpetajale.

Kuidas see kõik kõlab? Kas nagu tehnoloogiahuvilise lapsevanema fantaasia või päris elus päriselt tehtav asi? Kes oskab vastata? 

või