Kuidas anda tunde basseinist ja valida klassiruumiks troopiline rand?

„Sul lapsi on?” küsis legendaarne tööblogija Klaara Karm hiljutises blgipostituses. Ja soovis õnne neile, kel pole. 

„Lapsed on armsad ja nunnud,” ütleb Klaara. Kuid küsib: „Oled sa nendega samas ruumis püüdnud viibida? Neid korrale kutsunud? Mõistusele anunud? Õpetajad peavad seda iga päev tegema.”

Koroonaviirus põhjustas kaasaegses töökorralduses radikaalseid muudatusi.

Kõik õpetajad Kuu(ba)le!

Sul lapsi on? Ei? Palju õnne!

Ära saa valesti aru: lapsed on vahvad. Nad on armsad, nunnud, kallid, kenakesed – ühesõnaga igati armastusväärsed. Aga oled sa nendega samas ruumis püüdnud viibida? Neid korrale kutsunud? Mõistusele anunud? No vot. 

Õpetajad peavad seda iga päev tegema. Lapsevanema elu on lihtne: lükkad koolis maimukese üle ukse ja edasi vastutavad juba teised.

Hüvasti „hüvasti”, elagu „nägemiseni”!

Eelmisel aastal pidid paljud ettevõtjad raske otsuse tegema. Valik oli lihtne (või siis pigem keeruline): kas inimesed lahti lasta või ettevõte kokku pakkida. „Lahtilaskmine” on kehva kõlaga mõiste, aga ega „Covid” või „majandusraskused”paremini kõla. 

Hea töötaja ei ole moodsas maailmas iseenesest mõistetav asi. Seda raskema südamega firmajuhid oma inimestele„nägemiseni” ütlesid.

Just nimelt „nägemiseni”, mitte „hüvasti”, sest tark ettevõtja ei koonda töötajaid jäädavalt,