You are viewing Määramata

Kui sigaretivabrik Leek nõukogude ajal kollektiivpuhkusele läks, tähendas see suitsumeestele kuupikkust paastu, sest sigarette – nii vähe, kui neid toona kaubandusvõrgus liikus –  kollektiivpuhkuse ajal ei toodetud. Juba mitu nädalat varem tekkisid kauplustesse järjekorrad, sest nikotiinisõltlased pidid saabuvaks ikalduseks korralikult valmistuma.

Tänapäeval ei saa suured ettevõtted endale kollektiivpuhkusi lubada.

Suhtlesin paar päeva tagasi korraliku klouniga. Mitte professionaalse klouniga, kes tsirkuses lapsi lõbustab (või hirmutab, mina näiteks kartsin lapsena kloune ja kardan tegelikult siiamaani). Ma suhtlesin klouniga, kes kujutab ette, et see, kui jube bisi ja hõivatud ta on, näitab tema kõrget inimkvaliteeti.

Helistasin tööasjus ühele programmeerijale,

Tööandjad võivad korralikud tõprad olla.

Ma pole mingi Clara Zetkin ega ilma rinnahoidjata hüsteerik, kes kõigile võrdseid võimalusi, kümnekordset keskmist palka või jumal teab mida nõuab. Vastupidi – ideaalses maailmas on tööandja samasugune väärtuse looja nagu töötaja, kes tema ettevõttes väärtust loob. Ning mõistlik tasakaal peab kahtlemata valitsema.

Mul on tuttav, kes otsustas tööelus radikaalse muudatuse ette võtta. Aitab elust sunnismaise teoorjana, leidis ta. Aeg on ahelatest välja astuda, seda enam, et need on juba mõnda aega lukust lahti olnud.

Mu tuttav ei elanud 19. sajandil (ma olen vana, aga mitte nii vana) ning ta on tänaseni elu ning täie tervise juures.

Skype pole ainus tähelepanuväärne asi, mis Eestist pärit. Meile kuulub ka maailma idiootseim tsitaat: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Mis pagana jutt see on?

Kas keegi on kasvõi millisekundiks viitsinud selle lause sisusse süveneda? Või läks nii, et kirjandusõpetaja käskis selle omal ajal pähe õppida ja nüüd nii ongi?