Kuulge! On tagumine aeg tagumikutunnid persetundideks ümber ristida.
Jah, ma saan aru: minusuguse huulilt – naine nagu ma olen – kõlab see P-tähega sõna ekstrajubedalt. Aga „tagumik” on liiga nunnu ja töö juures tühja istutud aeg pole mingi nunnu asi.
Vastupidi – see on lihtlabane inimelu raiskamine!
Sattusin mõne aja ees üht lahedat uuringut nägema. Jutt käis kuuetunnisest tööpäevast ehk siis maailmast, kus on kaks persetundi tööpäevast tuimalt maha võetud. Inimeste käest uuriti, kas nad oleksid kuuetunnise tööpäeva puhul nõus vähem palka saama.
Ja siin on ametlikud tulemused:
Pea kaks kolmandikku (65%) töövõtjatest ei nõustuks kuuetunnise tööpäeva puhul väiksema palgaga. Samas tõi 28% vastajatest välja, et neile oleks väiksem palk aktsepteeritav. Pea iga neljas töötaja (23%) lepiks lühema tööaja nimel kuni 10-protsendilise palgalangusega, 3% töötajatest 20-protsendilise palgalangusega ja 1% töötajatest on valmis kuuetunnise tööpäeva nimel saama lausa 30 protsenti vähem palka.
Kõlab loogiliselt. Miks ma peaksin vähem palka saama, kui Facebooki kontori asemel kodus vahin? Praegu istun julgelt 2 tundi tööajast sotsiaalmeedias ja saan selle eest palka! Ma ei laiskle või midagi. Ma lihtsalt teen kogu oma töö ära 6 tunniga (mõnikord isegi sivem), tööandja aga nõuab, et passiksin 8 tundi kontoris. Karauul!
Samas on muidugi töid, mille tulemus on otseselt tööl viibitud ajaga seotud. Näiteks valvuri oma: ööpäevaringset kaitset vajavat objekti on võimatu 16 tunniga ära valvata.
Palga vähendamine või mittevähendamine sõltub niisiis paljuski konkreetsest tööst. Kui sinu loodud tulemus on võrdelises seoses, kus y(tulemus)= x(aeg), siis on su loodud väärtus selle võrra väiksem, mida vähem sa tööd teed. Elementaarne, kas pole? Ja sellisel juhul oleks õigustatud ka palga vähendamine.
Aga tööde puhul, kus eesmärkideni jõudmine ja nende saavutamine ei sõltu niivõrd panustatud ajast, vaid näiteks töötaja nutikusest, on tööaja reguleerimine ja palgaga sidumine pehmelt öeldes arulage!
Kas poleks tore, kui ettevõtete sees lepitakse kokku eesmärgid ning töötajale jääb piisavalt vabadust otsustada, milliste tegevustega ta nende eesmärkideni jõuab: kas lahendab tööülesande kolme või kolmekümne tunniga. Palk peaks sellisel juhul sõltuma sellest, kas töö on tehtud või mitte, ning pole vahet, mitu tundi sellele kõigele kulus.
Või mis sina arvad?
Värsked kommentaarid