Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Järgi oma kirge – kas ainult?

Sattusin hiljuti nägema üht videoklippi. Ameerika professor Scott Galloway kõneles saalitäiele noortele ja esines muu hulgas ootamatu seisukohaga

„Ülikoolidesse kutsutakse esinema kahte tüüpi kõnelejaid: huvitavaid inimesi ja miljardäre. Viimaste puhul arvatakse, et neil on elu kohta põhjalikud teadmised. Ometi lõpetavad miljardärid oma motivatsioonikõne reeglina nõuandega, millest halvemat on võimatu anda: järgi oma kirge. 

See on täielik jama. Kui keegi soovitab teil „oma kirge järgida”, on ta ise rikas ning teenis oma miljonid millegi tüütuga, näiteks rauda sulatades.  

Selle asemel, et „kirge järgida”, tuleb leida ala, milles sa hea oled. Siis tuleb sellel alal suurepäraseks saada – raske töö ja eneseohverdusega. Kui sa oled milleski suurepärane, saabub ka kõik ülejäänu: raha, maine, usaldusväärsus ja enesehinnang. Alles need tekitavad sinus kire. 

Keegi ei arva suureks kasvades, et tema kirg on maksuseadused. Ometi lendavad maailma parimad maksuadvokaadid eralennukitega ja saavad palju rohkem naisi, kui nad tegelikult väärivad.

Iga töö on raske ja tagasilöögid vältimatud. Te puutute kokku ebaõiglusega ja arvate: mulle ei meeldi see töö, järelikult ei saa see olla minu kirg. See on vale järeldus. Tegelege oma kirega nädalavahetustel. Minge mängige klubides plaate. Jay-Z järgis oma kirge ja täna on ta miljardär. Aga teie ei ole Jay-Z.”

Ma ei ole päris 100% Galloway jutuga nõus. Kire järgimine ei ole tingimata bullshit. Küll aga tuleb oma kiresse – või ükskõik kuidas me oma kustumust nimetame – tõsiselt panustada. 

Iga eduloo taga on ränkraske töö ja katsumuste ületamine. Edukad inimesed ei anna alla ka siis, kui raskeks läheb. See juhtub aga igal juhul, täpselt nagu Scott Galloway ütles: tagasilöögid on vältimatud, ebaõiglus on iga töökoha lahutamatu osa. 

Viimne kui edulugu peidab endas sügavat kuristikku, mille põhjas kõik needsamad edukad on vähemalt korra ära käinud. Paljud annavad tolles kuristikus alla: „Mulle ei meeldi siin olla, järelikult ei saa see olla minu kirg.” Tagasi üles ronida nad pahatihti ei viitsi, aga just kuristiku põhjas eristuvad teistest need, kes edukaks saavad ja fööniksina tuhast tõusevad. 

Kõik ei tule elus lihtsalt kätte – ei tohigi tulla. „Kirg” on tore täpselt nii kaua, kuni asi keeruliseks läheb. Minu meelest muutuvad aga asjad toredaks alles siis, kui esimesed tagasilöögid saabuvad. Just sel hetkel eralduvad terad sõkaldest ning sa saad teada, kas oled loodud milleski suurepärane olema või on sinu saatus aegade lõpuni mööda erinevaid kirgi joosta. 

„Järgi oma kirge” ei ole iseenesest halb soovitus. Aga selle kõrval jääb tihti mainimata, et iga suhe – ka suhe töösse –nõuab pingutamist. „Kirg” ei too automaatselt edu ega vii kedagi eesmärkidele lähemale. Tuleb teha tööd ja just sellest tundub viimasel ajal puudus olevat. Me tahame kõiki asju saada kiiremini ja lihtsamini ning arvame, et kui tehtav töö meile tõeliselt meeldib, siis on edu garanteeritud. Ei ole. Ka oma kirega tegelemine tähendab ebaõnnestumisi, neist õppimist ja edasiliikumist.

või