Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Tööpakkumised päevaks, hooajaks või püsivalt
Tuttav raadio-DJ seletas mulle kunagi, miks ta televisioonis töötada ei taha.
„Televisoonis pean endale ilusad riided selga panema,” selgitas mees. „Raadios võin välja näha ükskõik milline, keegi ei näe. Ma saan stuudios rahumeeli nina nokkida ning kasvõi aluspükste väel saadet teha, püüa sa televisioonis midagi sarnast üritada!”
Kevadine viirusepuhang andis kõigile aimu,
Lootus pidavat lolli lohutus olema, kui rahvasuud uskuda. Looda palju tahad, lõpuks läheb ikka kõik nagu tavaliselt ehk halvasti. Tegelik elu pakub sellele väitele õnneks kuhjaga vastupidiseid tõendeid. Kes täna äriga tegeleb, võib mu sõnu loodetavasti kinnitada: suurem osa siinseid ettevõtjaid on kriisi järel ettevaatlikult lootusrikkad.
Miks ei peakski: kauplused on avatud,
Kohe kuuled lugu, mille peale hakkad kõvasti naerma või pidurdamatult nutma. Mina tegin mõlemat.
Sõbranna poeg otsustas tööle minna. Noored mehed ei taha tööl käimisest loomulikult midagi kuulda. Ent kui nad valiku ette seada – tööle minek või vanaema juurde kolimine –, leiab ka kõige kangekaelsem nolk mõne otsa.
Siin on maailma ajaloo viis kõige idiootsemat küsimust:
Kas näljane tohib süüa?
Kas unetu tohib magada?
Kas rõõmutu tohib naerda?
Kas õnnetu tohib armastada?
Kas töötu tohib tööd teha?
Usu või mitte, aga üks neist kõlab Eestis pea iga paari minuti tagant.
Ma olen üldiselt rahulik inimene. Kuid aeg-ajalt vihastan end ribadeks.
Tuttav 41-aastane naine otsustas elus kannapöörde teha. Ehk käituda täpselt nii, nagu kõik karjäärispetsid soovitavad: kui tunned, et pole olemasoleva tööga rahul, otsi midagi uut. Midagi sellist, millest pole varem tihanud unistadagi.
Tuttav naine otsis ja leidis.
Ameerikas kaevanud üks mees oma arsti kohtusse, kuna elas kauem, kui arst oli ennustanud. See võib olla tõesti närvesööv – doktor lubab maksimaalselt kolm kuud ja sina teed selle järgi plaane: võtad pangalt hiigellaenu, ostad selle eest sõpradele autosid ja maju, saadad vaenlased lõplikult kuradile, müüd maise vara kirbuturul maha ning jääd lubatud surma ootama.
Kummalisi asju juhtub. Näiteks hakkas eelmisel nädalal mu töötoa nurgas faksiaparaat häälitsema. Ma ei teagi, miks mul faks siiani printeri kõrval vedeleb. Küllap laiskusest – tegelikult tulnuks see umbes kümme aastat tagasi ära visata. Samas natuke camp kah – las seisab, teinekord tore meenutada, et ennemuiste ka sellist aparaati kasutati.
Kui otsida õõnsaimat tööelu puudutavat lauset, oleks häid kandidaate mitu.
Näiteks „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”.
Või „andis jumal ameti, küll annab ka mõistuse”.
Ja loomulikult „töökorralduse tõhustamise eesmärk on suurema tõhususe saavutamine ja töö parem korraldamine”.
See jamps juhtub paljude ettevõtjatega.
Sa oled isuäratavalt sõnastatud töökuulutuse üles riputanud. Sadakond huvilist on endast märku andnud ja eelvalik tõotab põnevat intervjuude päeva.
Siis ta saabub – intervjuude päev, see tähendab. Sa marsid ootusärevalt kontorisse, võtad uhke laua taga sisse veel uhkema poosi ning hakkad esimese kandidaadi saabumist ootama.
Kui ma oleksin kaks kuud tagasi öelnud, et Tallinna Kaubamaja läheb pankrotti, oleks mind totuks peetud. Täna on see aga tegelikkus. Olgu – Tallinna Kaubamaja jääb ehk ellu, aga mitmed suured üleilmsed kaubamajaketid vaaguvad koroonakriisi tulemusel hinge.
Tegelikult polnud kõiki neid Neiman Marcuseid juba enne kriisi kellelgi vaja.
Värsked kommentaarid