Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

10 sammu, mida teha, et läbi põleda

“Kõigi meie kogemused ja teekonnad on siin elus erinevad. Jagan enda mõtteid lähtudes viimaste aastate kogemustest ning toon välja sammud, mida saab üks inimene teha, et end läbi põletada ebatervisliku mõtteviisi ja tööga,” kirjutab GoWorkaBiti tööampsaja Mirjam Kolga.
Töötöötuba saade 10.12.2022.

Pean mainima, et ma ei olnud n-ö klassikaline 9-17 töötaja, vaid minu tööpäevad ja minu teenitud tasu sõltusid tellitud tööde mahust. Ehk nii palju kui tööd teed, nii palju ka teenid ning oi kui motiveeriv see oli. 

GoWorkaBiti tööampsaja Mirjam Kolga.
Tööampsaja Mirjam Kolga.

Kogesin peale viit aastat töötamist läbipõlemist koos depressiooni ning üldistunud ärevushäirega. Tõsisem arusaam olukorrast algas päeval, kui tekkis pikaaegne kõhurike ning tööd enam teha ei saanud. Keha lihtsalt andis alla, sest eirasin pikalt igasugu märguandeid. Olin esialgu viis kuud töölt eemal ning sain palju abi kliiniliselt psühholoogilt ja puhkamisest. 

Mis siis on need 10 sammu, mis põhjustasid minul läbipõlemise?

1. Usu, et töö = elu = töö

Ma ei uskunud teadlikult seda mõtet sõna otseses mõttes, kuid minu käitumine viitas sellele. Minu koostööpartnerid ja kliendid olid kõige tähtsamad. Tähtsamad kui mina ise, kohati tähtsamad kui minu pere või lähedased. Tööd oli vaja teha ning see oli vaja ära teha lubatud ajaks no matter what!
Uskumus, et ma ei ole asendatav ja mis siis saab, kui midagi peaks juhtuma – kes selle töö siis ära teeb? Mis saab klientidest?

Täna ma mõtlen selle peale, et kuidas sain üldse nii mõelda.. kui ebatervislik..aga ma olen kindel, et ma ei ole ainus.

2. Ole hästi kohusetundlik!

Aastaid arvasin, et kohusetundlikus on üks parimaid omadusi minu puhul, kuid täna tean, et sellel on ka oma pahupool.

Kõigele ei ole mõistlik öelda “jah”. Tuleb osata ka “ei” öelda. “Ei” ütlemine ei ole alati isekas, vaid nüüd näen seda oskust kui austust iseenda vastu. Ja kui sina austad iseennast, siis austavad ka teised sind.

3. Kaota tasakaal töö ja isikliku elu vahel!

Selle mõte kattub ka punktiga nr 1 (nagu kõik need mõtted on tegelikult omavahel seotud), kuid siin tooksin välja ka selle, et liikumine, lähedastega koos viibimine ning enda hobidega tegelemine on vaimse tervise aspektist ülimalt olulised! Kaota need ja vaata, mis siis juhtuma hakkab.

Mäletan, kui tööd oli nii palju, et hommikuse trenni asemel alustasin varem tööpäeva. Ühel hetkel ma küll vähendasin töömahtu drastiliselt, kuid selleks ajaks olid minu keskendumisvõime ja efektiivsus väga madalad ning seetõttu venisid tööpäevad veel pikemaks.

Ära jäta vahele enda trenni tegemist, lähedasega kohtumist või hobiringi, sest need toidavad sinu vaimset tervist ning tea, et töö ei saa nagunii kunagi otsa!

4. Ära kuula enda sisetunnet!

Mina küll ei teadvustanud veel paar aastat tagasi, et ka minul on olemas sisetunne. Kindlasti see tunne andis kuidagi märku, aga mis see on ja mis ma sellega peale hakkan?

Tundsin pikalt rahulolematust ning olin emotsionaalsem kui varasemalt olin olnud. Sisimas ma isegi teadsin, mida ehk oleks vaja teha, kuid hirm oli teistele pettumuse valmistamise, teiste arvamuste ja teiste altvedamiste suhtes nii suur, et lasin nendel tunnetel pikalt ennast piinata, sest nii olin ju kogu elu tegutsenud. 

Nüüd tean, et kui miski tekitab rahulolematust, sisetunne karjub, siis on vaja mingid muudatused teha. See tunne ei kao ning selle tundega ma õnneks või kahjuks ei harju ega lepi. Iga muudatus ja samm on minu jaoks areng, kogemus ja teekond.

Akud tühjad? Küsi abi ja võta aega taastuda.
Tegutse enne, kui akud päris tühjaks saavad!
5. Kindlasti ära võta puhkust!

Oh, see mu lemmik punkt..
Teadsin, et kui ma puhkan, siis käive on koheselt madalam ning seetõttu teenin ju ka vähem. 

Karjääri alguses oli nagunii töökoormus väiksem ning vaja oli üles ehitada koostöö võrgustik. Kui töökoormus suurenes, siis aastas korra võtsin puhkuse nädalaks, et reisida. Ka mõned üksikud reeded said vabaks võetud, et pikendada nädalavahetust. Aga suvekuud kulgesid töötades, sest teistel olid puhkused paigas. Ja no mis ma ikka raiskan neid päevi puhkamiseks, kui äkki väljas päike ei paista. Minu jaoks puhkus pidi tähendama ka päikselist ilma. Ja niimoodi ma mõtlesingi aastaid. Kontrolli ikka kontrollitavaid, eks!

Aga kuidas saab üks inimene olla efektiivne ja teha paremaid tulemusi, kui ta ei võta aega maha ja ei puhka? Autol ju saab ka üks hetk paak tühjaks ja vaja tankida (või siis akud saavad tühjaks ja vaja laadida, hehe). 

6. Mõtle kogu aeg, mida teised sinust arvavad

See mõtlemine on mind vedanud kogu minu elu. Teiste arvamus on alati olnud nii oluline. Ja selle all ma ei mõtle enda kõige lähedasemaid vaid just tööalaselt ja tuttavaid.
Ma ei ole kunagi tahtnud tööalaselt kedagi alt vedada – eriti juhti, kes uskus minusse, ettevõtte omanike, toredaid koostööpartnereid, kliente, kolleege jne. Olen elanud ja tegutsenud lähtudes teiste soovidest aastaid ja mõelnud, mida keegi küll mõtleb ja arvab. Sest muudmoodi ma ei teadnud ega osanud.

Aga minu heaolu? Minu soovid? Minu mõtted? Minu enda arvamus minust endast?

7. Ära arene!

Mind tegelikult mõjutas väga pärssivalt, kui ma ei olnud end vähemalt aasta jooksul arendanud või silmitsi seisnud mõne uue suurema väljakutsega. Uus ja põnev challenge mõjus mulle alati hästi, sest see hoidis mind pidevalt arenguteel ja seetõttu oli vähem aega mõelda mõttetustele.

Tööpäevad muidugi ei olnud sarnased ja vahetevahel tuli ette erinevaid proovikive, kuid üldpildis muutus töö üsna üksluiseks, sellest ise aru saamata. Suuremad tööalased eesmärgid olid ka ületatud. Kuna energiavarud olid juba otsakorral, siis ei suutnud ma ka rohkem mugavustsoonist välja astuda.

8. Ära kindlasti kiida end!

Me ei saa jääda ootama ainult teiste heakskiitu ja tunnustust. Me ei ela teiste jaoks. Me elame iseendale ning oleme enda suurimad toetajad ja kaasaelajad, enda suurim ja võimsaim “kisakoor”.

Kuna mul ei ole siiani ära klikkinud tänulikkuse praktiseerimine, siis mind aitas väga minu kliinilise psühholoogi soovitus – mõtle õhtul vähemalt kolmele tolle päeva saavutusele. Kui ma koheselt unne ei vaju, siis igal õhtul ma mõtlen tänase päeva saavutuste peale, tundugu see siis nii tühine kui tahes.
Mäletan, et mõnel päeval oligi ainukesteks saavutusteks hamba pesu, söömine, duši all käimine.
See harjutus aitas mul suunata tähelepanu positiivsele ning kontrollida enda mõtteid.

Kiida end, tunnusta end, patsuta enda õlale, tee pai ja kallista end! Oled seda väärt.

9. Võrdle end teistega!

Alatihti võrdleme end teistega ning usume, et kõigil teistel on parem, kõik on tublimad, targemad ja andekamad. Tegelikkuses kõigil on omad takistused ja omad probleemid. Mõningate inimeste silmis tundus ka minu olek rõõmus, energiline, elu tundus olevat paika loksunud. Mis siis saab valesti olla?

Võrdle end ainult iseendaga ja anna endast sel päeval parim, mis anda suudad. Isegi kui see piirdub ainult voodist välja saamisega.

Kehvematel päevadel kolades sotsiaalmeedias, vaatan pigem loomavideosid, et mitte end teistega võrrelda ja lasta sel end mõjutada. 

10. Hoia kõik endas! 

Ma õnneks ei ole seda tüüpi inimene, kes hoiaks kõik endas ega jagaks enda tundeid ja mõtteid. See minu puhul lihtsalt ei ole võimalik, sest funktsioneerin hoopis vastupidi. Mõneti on see ka halb, sest minu tunded väljenduvad minu olekus, sh ka negatiivsed. Ma tegelen sellega. 

Aga siiski usun südamest, et jagatud mure on pool muret. Mina sain oma muresid jagada enda kaaslasega, enda lähedastega ning psühholoogiga ja tänu sellele olen palju paremas kohas ning oskan kohati enda mõtteid suunata ja kontrollida.

Kui tunned, et võid olla läbipõlenud, stressis või depressioonis, siis palun jaga enda mõtteid ja muresid lähedastega. Kui seda sa teha ei saa või ei soovi, siis pöördu perearsti poole või külasta näiteks www.peaasi.ee kodulehte, kus tegeletakse vaimse tervise muredega.

Lisaks võib abiks olla ka enda mõtete kirja panek, kindlasti liikumine värskes õhus, hobidega tegelemine ja kõik muu, mis just sulle meeldib.

Murede hoidmine endas loob ühe massiivse, mõjuvõimsa ja sõlmes murepalli, mida hiljem on veel raskem lahti harutada. Ära lase sel kasvada!

Lõpetuseks

Kõike seda kirja pannes, ajab see mind kohati naerma – kuidas ma sain niimoodi üldse mõelda? Kohati ajab vihale, et kuidas ma sain niimoodi mõelda?
Aga ma ei kahetse midagi. Ma tean ja usun, et kõik läbielatu on kogemus ja sellega kaasneb pidev areng, pidev õppimine ja pidev avastamine – teekond. 

Täna, kaks aastat hiljem, kestab tervenemise protsess, kuna keha on siiani stressis ja kurnatud ning see väljendub erinevate tervisemuredega. Aga ju siis minul oli vaja seda kõike niimoodi kogeda.

Ja nüüd ma siis lõpuks tean päriselt – tervis – see on minu ja sinu kõige olulisem vara. 

Mirjam Kolga kasutas just tööampse, et peale pikemat iseendale võetud puhkust asuda uuesti tööturuga sinasõprust looma ja avastada, mis võiks olla uus väljakutse tööalaselt. Lisaks aitas see tal ka enda heaolu tõstmiseks teenida lisaraha.