Sel aastal oli konverentsi läbivaks teemaks muna ja kana dilemma. Ma olen väga nõus sellega, et käes on aeg, kus muna õpetab kana ja kanal võiks olla väga hea meel selle üle, sest õppimine on ju põnev.
Aastaid on olnud personalijuhtide lemmikteemadeks värbamiskanalid, uued protsessid ja see, kuidas tööturult meelitada enda ettevõttega liituma parimaid.
Käes on aeg hüpata suur samm edasi ja mõelda palju laiemalt ja hoopis teises võtmes.
Organisatsioonid peavad oma olemuselt muutuma. Jah, eks igas organisatsioonis on tuumik inimestest, kes hoiavad fookuses visiooni. Kuid enamus eesmärke tuleb ellu viia kaasates inimesi väljastpoolt organisatsiooni. Seetõttu peab muutuma arusaam selles inimeste grupist, keda me oma nö kandidaatideks peame. Potentsiaalsed tulevased töötajad on tuhanded või isegi kümned tuhanded inimesed, kes omavad teadmisi või oskusi, mida meil vaja võib minna. Töö muutub järjest projektipõhisemaks ja värbajate roll on pidevalt olla kursis sellega, kus on hetkel inimesed, keda võib neil vaja minna, et ettevõtte eesmärke saavutada. Ning nende inimestega tuleb suhelda. Pidevalt. Kuidas suhelda kümnete tuhandete inimestega pidevalt? Tehnoloogia abil loomulikult! :)
Tamara Erickson´i (London Business School) ettekanne ja mõte, et inimesed oma arenguteel kohtuvad ja lahendavad väljakutseid luues väärtust nii endale kui organisatsioonidele, tekitab uusi põnevaid väljakutseid juhtidele ja värbajatele.
Teine mõte, mida kandis päris mitu ettekannet: unustame ära ametinimetused ja kirjeldame ära ülesande, mis ära teha tuleb.
Inimesed liiguvad organisatsioonide vahel ja täidavad teatud ajal erinevaid vajalikke rolle. Kui me otsime inimesi ametitesse, siis me võimegi jääda seda tegema. Ametinimetus ei defineeri inimest ega ka sisulist tööd, mida hetkel on vaja teha.
Tegin ise GoWorkaBiti kogemuse baasilt ühe toreda workshopi, kus proovisime kirjeldada vaid ülesande sisu ja otsida võimalusi, kuidas töö saaks tehtud kui unustaksime ära traditsioonilise värbamise. Tulemused olid väga leidlikud ja põnevad ning usun, et nii mõnegi neist saaks natukese vaevaga ellu rakendada. Näiteks idee, et teeme ära töö bussides ja rongides. Sõitsin ise konverentsile ja tagasi bussiga, kokku 5 tundi. Kas oleks võimalik tuua teatud tööd, mis vajavad tegemist, bussi ja rongi? Filmi vaatamise ajal teeksin hoopis 5 tundi midagi, mis aitaks mõnda ettevõtet ja pileti ostmise asemel saaksin selle sõidu eest palka? Miks mitte!
Ja kolmas mõte tuleb Raul Rebase ettekandest: „ tehke protsess õnnelikuks, siis tulevad ka tulemused õnnelikud“. Usun, et see ei kehti ainult olümpiavõitjate puhul.
Millise mõtte esimesena teoks võiks teha? Jäta oma arvamused siia kommentaariumisse :)
What do you think?