Uurime Salvesti personalijuhilt, mis on tema väljakutsed, kuidas tema nägemuses on personalijuhi töö muutunud, kui palju ta oma töös kasutab erinevaid tööriistu, tarkvaralahendusi ja lõpetuseks, mis teda tööle kandideerijate juures häirib.
Tervitused GoWorkaBitist! Minu nimi on Kei ja me alustame täna esimest korda GoWorkaBiti videoblogiga.
Mul on plaanis minna külla ja kohtuda erinevate personalivaldkonna inimestega, uurida, kuidas nad oma tööd teevad, mida uut nad oma töös kasutavad ja mida nad sellest kõigest õppinud on.
Esimeseks on mul plaan minna praegu kohe, panna riidesse ja sõita Salvestisse ja rääkida juttu Alice Ellamikuga, kes on Salvesti personalijuht.
Sina, Alice, oled sellise taustaga, et oled olnud koguaeg suurtes ettevõtetes.
Jah, võib küll nii öelda. Enamasti on olnud ettevõtted Eesti mõistes isegi suurettevõtted. Täna on mul rõõm töötada ettevõttes, mis on Eesti mõistes keskmise suurusega ettevõte.
Plaanime kasvada potentsiaaliga, et tänaste protsesside baasilt võiks meil olla 250 inimest, aga me tahame kasvada nii, et me ei pea niipalju inimesi värbama.
Mis kõige raskem sinu jaoks on? Mis sinu väljakutse praegu on?
Kõige raskem on oma tänaste töötajate silmi hoida säramas. Et kogu see muutuste protsess neid liiga palju ei kurnaks ega väsitaks. Et nad tunnetaksid, et kogu see muudatuste protsess on ka neile kuidagi kasulik ja neile kuidagi hea.
Kuidas sa teed seda? Meil on ilmselt kõigil selline väljakutse praegu? On sul mingid oma nipid, mida sa oled avastanud?
Rääkimine, rääkimine, rääkimine. Tegelikult see on kõige olulisem. Olla töötajate vastu aus kõikidel ajahetkedel, ka neil kui midagi läheb valesti. Tuleb selgitada, mis läks valesti, kuidas läks valesti. Mis tegelikult tihtipeale kui mingi protsess läheb valesti – on vale planeerimine, on tooraine puudus, siis see tähendab töötajatele lisatöötunde, võib-olla kiiremat töötempot – et sellest kõigest tuleb rääkida neile ja neid kaasata ja paluda nende abi, neid motiveerida sellel puhul kui nad on seda abi andnud. Me oleme regulaarselt tegemas praegu infokoosolekuid, me oleme käivitanud sisetelevisiooni, aga me oleme ka oma juhte koolitamas järjepidevalt, et ka nemad aitaksid kaasa sellele, et töötajad on teavitatud.
Sa oled personalitööd teinud päris mitu aastat, kuidas sinu nägemuses on personalijuhi töö muutunud ja kuidas sulle tundub, et see veel muutub lähiaastatel? Kui sa võrdled seda, kuidas sa alustasid, kuidas sa siis töötasid ja seda kuidas praegu, kui palju sinu jaoks see muutunud on?
Ma arvan, et mul on olnud super võimalus enamik oma tööalasest karjäärist töötada koos juhtidega, kes on mind usaldanud. Et kui ma mõtlen selle peale, mis on trendid ja mida olen kuulnud oma kolleegidelt ja siis teiste ettevõtete personalijuhtidelt, siis peamine muutus on olnudki see, et personalijuhti võetakse järjest rohkem partnerina. Aga mul on olnud tõepoolest eelis peaaegu kogu oma tööalase karjääri jooksul ollagi juhtidele partneriks ja mul on rõõm näha, et see muutus on jõudnud valdavasse osasse Eesti ettevõtetesse.
Kui palju sina oma töös kasutad mingisuguseid tööriistu, tarkvaralahendusi? Kui palju sa testid erinevaid asju? Ma tean et suurtes ettevõtetes läheb pigem kauem selliste asjade juurutamisega ja otsuste vastuvõtmisega – kui palju sa oled sellest puudust tundnud või kuidas sul sellega on?
Tegelikult jah – tarkvara lahendusi, mis personalijuhi töö tegemist abistaksid ei olegi ma väga palju kasutanud ja ausalt öeldes ma ei tunne sellest puudust, sest me värbame veidi teistmoodi kui klassikaline värbamistsükkel – me värbame küll suvel massisliselt hooajatöölisi, aga neid peab värbama telefonikõne peale ja kohe kui inimene soovi avaldab ehk siis andmebaasi olemasolu ei olegi väga vajalik ja teistpidi neid üksikuid konkursse, mida me klassikalises võtmes teeme, nende haldamiseks piisab mulle ka Excelist.
Kas Salvest on täna nii heas seisus, et inimesed helistavad teile ise, et nad tahavad tööle tulla?
Kuna meie oma töötajad on väga head soovitajad ja info selle kohta kui me jälle värbama hakkame liigub päris kiiresti, siis tõepoolest meile tulevad kandidaadid ise kohale, isegi enne kui me oleme avalikult cv-keskuse või töötukassa kaudu kuulutanud, siis enne seda on kandidaadid kohal.
Kui sa oma tööle mõtled, kõikidele nendele tegevustele, mida sa teed ja protsessidele, mis on vaja juhtida, kas on mõni asi personalitöös täna selline, et tahaks vastu seina midagi visata. Et need asjad võiks muutuda nüüd ja kohe?
Ma arvan, et järjest keerulisem on hakkama saada noorte kandideerijate suhtumisega. Kahjuks pooled kandideerivatest inimestest on suhtumisega, et ma vaatan, ma katsetan, ma mõtlen – ja nad pole läbi mõeldnud isegi seda, et kui nad juba ise kandideerivad, siis võiks mõelda, kuhu nad kandideerivad, mis on nende ootused, aga nad ei tea seda ja nad isegi paar kolm päeva peale kandideerimist kui neile helistada, siis nad küsivad, et aaa…mis firma see on, aaa… te olete Tartus hoopis. Ei, eI Tartusse ma ei taha tulla tööle. Aaa.. te olete seal linna ääres. Ei linna äärde ma küll tööle ei tule. Aaa… see tähendab, et ma pean tootmises müras töötama. Ei siis ma ei tule tööle. Aaa… teil on vahetustega töö. Ei see küll mulle ei sobi. Et see on kõik info, mis on tegelikult töökuulutuses välja toodud ja sellisel puhul tekib küll selline tunne, et nad ei otsigi siin elus püsivust, nad ei otsigi stabiilsust ja järjest enam ei ole see enam ka noorte teema, vaid ma arvan, et see pidev infovoog, mis tuleb läbi meedia, et maksame head palka, igal pool palgad tõusevad, et see on kõiki kandideerijaid pannud sellisele natuke isegi üleolevale positsioonile, et teie peate nüüd mind meelitama ja mina ise ei pea mitte midagi tegema selleks, et tööle tulla.
Värsked kommentaarid