Kas mäletad, kuidas keset matemaatikatundi põiekas peale tuli? Pissihäda oli nii julm, et kui kohe kempsu ei pääsenud, oleksid sealsamas klassiruumis asja ära õiendanud. Ei jäänud muud üle kui käsi tõsta ning õpetajalt küsida, kas tohid ära käia. Loodus kutsus, aga selle üle, kas sul oma vajadus õnnestub rahuldada, otsustas teine inimene. Ehk õpetaja.
Vähe sellest. Ega käe tõstmine ja pissile palumine lihtne väljakutse polnud. Ülejäänud klass sai ju aru, et tahad asjale minna, isegi kui oma häda mingi eufemismi abil sõnastasid. Oh seda häbi, eks ole! Mida klassikaaslased su „nõrkusest” küll arvavad! Eriti see poiss või tüdruk, kes sulle salamisi meeldis. Kindlasti purskuvad ühendkooris naerma, kui oled ukse enda järel kinni tõmmanud ja WC poole jooksu pistnud.
Kui arvad, et taoline alandustunne täiskasvanuks saades kaob, võid kolm korda uuesti arvata. Alles eile rääkis üks sõber, kuidas ta pidi keset tööpäeva arsti juurde minema. Ühelegi teisele kellaajale ei õnnestunud vastuvõttu saada, klassikaline pull. Paraku kehtib tema kontoris kord, et niisama heast peast ei tohi keegi ära jalutada. Tuleb luba küsida. Täpselt nagu matemaatikatunnis.
Sõbra olukord oli seda hullem, et ta oli nädal varem juba korra „linnaluba” anunud. Kujuta ette matemaatikaõpetaja nägu, kui sa kohe tunni alguses pissile küsid ja poole tunni pärast uuesti käe tõstad. Kujuta ette õelate klassikaaslaste nägusid. Ja kujuta ette kahvlit, millesse satub õpetaja, kui peab kahe kehva valiku vahel otsustama. Ta võib su teist korda kempsu lasta ja ohtliku pretsedendi luua. Või keeldub õpilast teist korda WC-sse lubamast ning riskib lõhkeva põiega.
Mulle ei mahu pähe, miks peavad täiskasvanud inimesed arsti juurde minemiseks ülemuselt luba küsima. Eriti siis, kui töö tehtud. See on alandus kuubis! Miks peaks keegi sellises kohas töötada tahtma? Seda enam, et järjest rohkemates ettvõtetes on töö paindlikult korraldatud ja inimesed võivad kas või keset päeva kontorist lahkuda, kui ülesanded täidetud.
Mu sõbra olukord oli ekstra piinlik, sest ta oli kuu alguses ettevõttele suure kliendi toonud. Pidas läbirääkimisi ning veenis klienti, et too just selle firma juurest teenused ostaks. Ning lonkis seejärel alandlikult bossi ette ning palus „pissipausi”. Mida põrgut?
Ühest küljest ootavad paljud Eesti tööandjad oma töötajailt iseseisvust, nutikust ja otsustusvõimet. Teisalt koheldakse inimesi kui rüblikuid, kes iga sammu jaoks luba peavad küsima. Aru ma ei saa!
Värsked kommentaarid