Kui ühel varakevadisel hommikutunnil sattusin juhuslikult Terevisioonist kuulma intervjuud GoWorkaBiti esindajatega, haarasin pastaka ja kirjutasin kodulehe aadressi üles, kuid ma poleks iial osanud aimata, et sellest kontaktist saab minu järgnevate kuude igapäevane kaaslane.
Niipea kui lugesin läbi kodulehel leiduva info, sain aru, et see on just see, mida olen otsinud!
Kuigi GWB meeskond on noor ja samuti enamik kandidaate, tundsin et sobin siia vaatamata “kuldsele keskeale” suurepäraselt!
Olin endale sihiks võtnud sel suvel kindlasti uusi lisatöid leida, kuid algselt plaanisin selleks kasutada ikka tuntud tööotsinguportaale. Sealsed kandideerimisskeemid on aga üsnagi kohmakad, ja enamasti otsitakse inimest ka hooajatööle 2-3 kuuks, mis ei sobi aga ajaliselt kuidagi mu põhitöö kõrvalt. Kuna GoworkaBiti puhul meeldis tohutult see, et tööajad ei olnud väga pikad, vaid sobitusid mu muude tegemiste ja kohustustega, siis tegin endale kohe profiili ja alustasin kandideerimisi, panustades küll rohkem oma pika suvepuhkuse ajale ja mitte kodulinnale Tartule, kus on veel vähe pakkumisi ning rohkelt kandidaate.
GoWorkaBitist sai igapäevane partner ka selles mõttes, et kuna tellisin endale kõigi tööpakkumiste teavitused, siis sain aimu, kui vahvaid tööotsi on üldse võimalik teha.
Mulle väga meeldis see kontseptsioon, et tööd võib teha ka lühiajaliselt, samas omandades teatud tundmatu valdkonna kohta nö rohujuure tasandil uusi teadmisi. Juba algusest peale seadsin endale eesmärgiks, et soovin kindlasti teatud valdkondades kasvõi ühe tööpäeva – nt kassapidajana või klienditeenindajana kohvikus.
Minu esimene tööots oli aga siiski kohe neli päeva(või täpsemalt – neli ööd pikk).
Osutusin valituks kyabetsuyaki meistriks!
Tegu oli siis Õllesummeril spetsiaalsel Jaapani alal „Cool Japan“ Jaapani tänavatoidu kyabetsuyaki valmistamisega ning Jaapani käsitööõlle müügiga. Algul tundus juba nimetuski väga eksootiline ja keeruline, ja kõhklesin veidike, kas olen ikka sobilik kandidaat, kuna toitlustuskogemus on küll olemas, aga pigem üsna õhuke ja “eestimaine”. Kandidaat pidi omama lisaks töökusele ja suhtlemisjulgusele ka tervisetõendit ning hügieenikoolituse tõendit. Kui esimesed kolm olid mul omast arust olemas, siis neljas puudus. Kuid tööandjaga suheldes selgus, et selle koolituse saab läbida ka interneti vahendusel. Võtsin asja tõsiselt ja pühendasin ühe kauni suvepäeva ennelõuna toiduainete säilitsmistemperatuuride ja kõikmõeldavate infektsioonide uurimisele. Veetes mõned tunnid paelusside ja düsenteeria seltsis, sai tehtud nii eksam kui antud endale lubadus järgneva kolme kuu jooksul mitte enam liha süüa :)
Kolmest kuust jäi küll hiljem alles kolm päeva, aga iseenesest oli ka väärt kogemus üle pika aja midagi süsteemaatiliselt õppida. Õnneks sain tööandjalt videoklipi kapsapannkoogi valmistamise kohta, nii oli vähemalt esmane mulje olemas, mis mind ees ootamas on.
Teine suur mure oli see, et kas ma ikka suudan sellist kahtlast kalalõhna taluda? Kuidas seda keerulist nime nüüd hääldataksegi ja kõik need lisakomponendid??? Kuidas pääsen hilisõhtusel ajal Lauluväljakult koju? Kuidas talun päev läbi püstiseismist? Ja Õllesummer, kus ma polnud kunagi varem käinud, ei tundunud just kõige kutsuvam võimalk väliüritus, kust oma surematut lühitööde karjääri alustada. Lisaks pidin nõu pidama ma südametunnistusega teemal “mina ja alkoholimüük”. Kuna ma ise juba aastaid alkoholi tarbida ei saa, tundsin ma end ebakompetentsena. Samuti ei arva ma just eriti positiivselt eestlaste joogikultuuritusest ning esimese hooga tundus alkoholimüük osalemine milleski, milles ma põhimõtteliselt osaleda ei tahaks. Selliste segaste mõtete ja tunnetega pakkisin Tartus kotid ja sõitsin Tallinna poole.
Lauluväljakul akrediteerimsjärjekorras seistes tabas mind veel üks tõdemus, millele ma polnud varem mõelnud – nimelt, et mul tuleb neli pikka päeva olla üsnagi lärmakas keskkonnas.
Kogu see pundar kahtlusi aga lahtus esimeste minutitega, kui kohtusin oma tööandjate ja töökaaslastega! Meist sai nende nelja päeva jooksul tõeliselt vahva tiim, nii et kui laupäeva öösel töö lõpetasime, oli tõsiselt raske ja kahju lahku minna.
Sain asuda kohe praktilise töö juurde – oli tarvis nii tainast segada kui kapsast hakkida, oli vaja meie müügitelk sisustada ja igale asjale oma koht leiutada. See kõik toimus väga mõnusas ja lahedas õhkkonnas, ning ma võin öelda, et meil olid tõsiselt toreda ja eluterve suhtumisega tööandjad! Minu jaoks oli kõik paigas – nii meeleolu, töösse, klientidesse kui töötajatesse suhtumine! Lisaks oli töö väga meeldiv! Hullu kalalõhna tarbeks “vastumürgina” varutud nuuskpiiritus jäi järgmisel päeval koju, ja asendus kyabetsuyaki fännlusega! Panni taga askeldamine oli tore ja suure tuule ja külmaga ka soendav ettevõtmine. Minu peamiseks lemmikuks kujunes aga kapsapannkookide ehk siis kyabetsuyaki katsuobushi, aonori ja okonomiyaki kastmega garneerimine. Kuna toit oli võõrapärane, siis olid inimesed ettevaatlikud ja umbuslikud. Pikkamööda kujunes müügitööst pigem isegi tooteesitlus ja degusteerimine.Nii vahva oli kuulda inimeste kommentaare, näha üllatunud nägusid ja kõige toredam oli muidugi see kui mõni klient meie juurde ühel päeval suisa kolm korda jõudis. Eks natuke eneseületust see müügitöö ju nõudis, kuid minu suureks rõõmuks sain müüa toodet, mis mulle endale ka meeldima oli hakanud!
Kuna meie telgis toimus ka jaapani käsitööõlu müük, siis avardus minu maailmapilt õllekultuurist totaalselt. Just tänu sellele, et kohtasin inimesi, kes tõepoolest gurmaanidena oskasid nautida nii õllekomponente kui valmistamise omapära, taipasin, et mu senine suhtumine on olnud väga piiratud.
Nii juhtus nende nelja päevaga minuga oluliselt rohkem kui mu tavapärase töö juures nelja kuuga :)
Sain käia esimest korda Õllesummeril, õppisin esimest korda küpsetama korralikke kapsapannkooke, sain ääretult toredate tööandjatega tuttavaks – ja lõppeks õppsin esimest korda elus sõitma jalgrattaga Tallinna tänavatel ning see oli võimalik ja tore! Sain suruda kätt Kaido Höövelsonil, kes viimasel päeval oli meie telgis õlletutvustajaks. Nägin ühe festivali korralduspoole üht osakest. Sain aimu, milliseid omadusi eeldab inimeselt olla ettevõtja.Veel enam õppisin aga enda ja oma eelarvamuste kohta. Sain aru, et eelda parimat ja see juhtubki!
Usalda kogemusi!
Lisaks olin väga meeldivalt üllatunud, et tööandja oli ülitäpselt märkinud üles mu lisatunnid. Seda küll ei oodanudki! Jätkan igatahes oma koostööd nii kyabetsuyakimeistrite kui GoWorkaBitiga! Suur tänu ja jaksu GWB meeskonnale!
– Epp Rattasep
Värsked kommentaarid