„Läheks õige õhtul kinno, ma olen vist viimane eestlane, kellel „Tõde ja õigus” nägemata, kas tuleksid minuga palun kaasa?”
„Hea meelega, aga mul on vaja täna pikalt tööl olla.”
***
„Emme, mul on esmaspäeval tantsuetendus. Tead küll, see, mida oleme koolis terve veerandi harjutanud. Kas tuled?”
„Väga tahaksin tulla, aga esmaspäeval on mul tööl jube pikk päev. Ma vaatan, mis ma teha saan.”
***
„Kallim, teeks äkki ühe pika nädalavahetuse Pariisis? Finnairil on hea pakkumine ja kevad jõuab sealkandis alati kiiremini kohale kui siin. Pealegi pole ma kunagi Mona Lisat näinud ja millal siis veel, kui mitte nüüd?”
„Äkki läheme järgmisel nädalavahetusel? Mul on esmaspäeval esitluse tähtaeg, pean seda ilmselt laupäeval ning pühapäeval ette valmistama.”
***
„Kuule, lähme, teeme täna koos trenni! Ma olen tüdinenud sellest üksinda trenažööril lidumisest, äkki tuled ühes ja lidume koos?”
„Oi kuidas tuleks! Paraku selgus, et Merje on haigeks jäänud ja ma lubasin tema eest vahetuse ära teha. Aga pole hullu, Merje andis sõna, et teeb terveks saades ühe vahetuse minu eest, vaat siis lähemegi!”
***
„Telliskivis avati uus Mehhiko restoran. Pidi jube hea olema. Mis sa arvad, lähme ja proovime ära täna õhtul?”
„Kas seal wifi on?”
„No vast ikka on, kuigi ma pole muidugi spetsiaalselt uurinud.”
„Väga hea, siis võime minna. Mul on kell seitse üks Skype’i konverents, aga see kestab vast pool tundi, mitte rohkem, saan selle eel- ja pearoa vahel ära teha.”
***
„Vabandust, et ma niimoodi helistan, aga teie laps on järjekordselt ainus, kellele pole lasteaeda järele tuldud. Kõik teised on juba läinud, ainult teie oma on veel siin. Ma tahaksin tõtt öelda koju minna. Mis te arvate, mis kellaks te umbes siia jõuate ja Cätlini ära viite?”
„Kuulge, püüdke nüüd natuke aru saada ja ennast kas või korraks ettevõtja olukorda panna. Mul on praegu nõukogu koosolek, ma ei saa siit lihtsalt suvaliselt välja jalutada, eks. Pool tundi läheb vast veel, kolmveerand maksimum, tunnikese pärast olen seal, oleneb muidugi liiklusest.”
***
„Oh, oleks pidanud natuke veel rohkem tööd tegema,” ütles surivoodil Mittekeegi.
Kahjuks polnud kedagi, kes vaesekese viimaseid sõnu kuulnud oleks. Tööl pole nimelt kõrvu. Ega südant, millega oma tegijale tolle loojumisõhtul kaasa tunda. Need on ikka ainult teisel inimesel.
Värsked kommentaarid