Miskipärast usuvad paljud tööandjad, et kasulik töö on see, mida tehakse kaua. Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene, ütleb isegi eesti vanasõna. Vahet pole, millega Sa arvutiekraani jõllitades tegeled, peaasi, et liiga kiiresti ei tegele!
Nõnda me siis tervete kontorite kaupa üle maailma istumegi, asised ilmed ees ja süvenenud pilk ekraanil. Skrollime mööda tuhat korda läbi vaadatud dokumente, kuid mõtleme samal ajal millestki muust ‒ sügavkülmikus ootavast pitsast või teleseriaalist, mille uus episood kell kaheksa eetrisse paisatakse. Facebooki ei julge lahti teha, äkki keegi näeb ja kitub ära.
Aga nii kaua, kui ekraanil helendab mõni „päris” asi ‒ Exceli tabel või Wordi dokument ‒, võid seda kasvõi miljon korda üles-alla kerida. Tore on, kui kerid, sest nii jätad tööka inimese mulje. Kerid kella seitsmeni õhtul ja saad äkki ületunnidki kirja. Rutu töö on hooletu, kuulutab teine eesti vanasõna. Kärbes on küll kärmas, aga ta tööd põle kusagil näha, ämblikku ei näe kusagil liikumas, ta võrkusi kõik kohad täis, kuulutab kolmas. Juba aastasadu on meie DNAs veendumus, et kvaliteetse töö kindlaim garantii on tundidepikkune mölutamine.
Sedaviisi laua taga logelemise kohta on spetsiaalne väljend ‒ tagumikutunnid. Sul on küll töö tehtud, aga kardad, et keegi ei usu. Korralikku tööd pole ometi võimalik kiiremini teha! Pealegi on tagumikutunnid igati usutav põhjus järgmist tööd muudkui edasi lükata. Aasias on suisa nii, et kõige „tublimad” töötajad „unustavad” end isegi öötundideks tööle ‒ vaat kui töökas inimene, isegi magab kontoris! Eestis pole olukord palju parem.
Mul on tuttav, kes töötab suures finantsasutuses. Tal on kaks last ja seletamatagi selge, et ta tahab nendega võimalikult palju aega koos veeta. Tuttav ütles kohe tööle asudes tööandjale, et tema läheb kell viis koju. Lähebki. Ja on üks väheseid, kes ületunde ei tee. Töö on eeskujulik, kvaliteet alati tagatud, aga ei mingit edutamist või preemiaid. Miks? Sest tagumikutunnid on tegemata! Tahad karjääriredelil ülespoole liikuda, tuleb töötegemise teesklemine ära õppida. Hullumeelne, kas pole?
Mida siis sellises olukorras teha? Üks võimalus on selline tööandja leida, keda huvitab töö tulemus, mitte selle saavutamisele kulutatud aeg. Teine võimalus on vabakutseliseks hakata ‒ teed oma asjad tähtajaks ära ning suudad heal juhul veel teise ja kolmandagi tööandja (ja palga) leida.
Mida teha aga siis, kui praegune töö meeldib, kuid ülemus ikkagi minuti pealt kaheksa tundi täis käsib istuda? Esita talle väljakutse! Leppige kokku, millised peavad Sinu töö tulemused nädala lõpuks olema ja mis peab kindlasti tehtud saama. Paku seejärel välja, et ühe nädala jooksul on Sul vabadus ise otsustada, millal ja kuidas püstitatud eesmärgid täidad. Kui on mõistlik ülemus, võtab ta väljakutse vastu ning laseb eksperimendil sündida.
Kui nädal läbi saab, vaadake tulemustele otsa ja arutlege, kas midagi liikus halvemuse poole või mitte. Kui suutsid kõik asjad ilusti ära teha ja ülemusel midagi ette heita pole, on Sul tulevikus palju lihtsam paindlikkust juurde küsida. Pahatihti ei anta inimestele aja planeerimisel otsustusõigust, sest tööandjal puuduvad positiivsed kogemused. Anna need talle!
Gerli Veermäe
Värsked kommentaarid