Ameerika pensionärid on jumala nunnud, kas pole? Randuvad suvepäeva hommikul Tallinna sadamas, longivad giidi sabas mööda vanalinna, topivad suveniiripoes kilekotid Vana-Toomaseid täis, ronivad laeva tagasi, seilavad järgmisesse linna, ning teevad seal täpselt sama. Kuni surm nad kruiisilaevast ükskord lahutab.
Ameerikas töötab range loogika: kõigepealt teed kuuskümmend aastat tööd ning elama hakkad alles siis, kui pensioniiga kätte jõuab. Paned iga kuu raha kõrvale, küll laste ülikooli fondi, küll majalaenu maksmiseks, küll kuhugi mujale. Ja natuke paned kõrvale ka päevadeks, mil lõpuks elama saad hakata. Mis sest, et need päevad saabuvad alles siis, kui elu hakkab läbi saama.
Eestis suhtutakse puhkustesse samamoodi. Rabad üksteist kuud tööd, et siis üks kuu puhata. Ja puhkus võetakse reeglina välja ühe täiega.
Uuringud küll väidavad, et keskmiselt 30 päeva peale puhkuselt naasmist on inimene täpselt sama kutu, nagu puhkusele minnes oli. Ja et tegelikult piisab kümnest päevast, et akud Egiptuse või Valgeranna päikese all täis laadida. Ja et tegelikult tuleks seda iga kolme kuu tagant teha.
Aga püüa sa novembriõhtul pubis teistele rääkida, kuidas sa kord kvartalis snorgeldama tahad lennata! Sind lüüakse sealsamas seakoodiga maha. Veel hullem: püüa seda oma tööandjale seletada. Tema tahab juba jaanuaris teada, millal sa sel aastal maale vanaema juurde sõidad.
„Sa pole kunagi rahul, Klaara!” kuulen ma Sind nüüd pahandamas. Tegelikult olen küll. Nali selles, et mina töötan ettevõttes, mille juhid saavad aru, et töötajat tuleb tõhusana hoida. Ning et tõhus töötaja on selline, kellel keti maha joostes kett uuesti peale lubatakse panna. Vastasel juhul väntab inimene lihtsalt tühja.
Ma ei ütle seda tihti, aga mu praegune tööandja meeldib mulle. Eelmine käitus nagu suurem osa: surus inimesed jaanuaris nurka ning nõudis täpseid puhkusepäevi. Ja ajas siis silmad punni, kui ma ühel päeval kontorist lõplikult välja jalutasin.
Tänase tööandjaga on mul hoopis teine suhe. Tema näeb minus inimest, kes tuleb ära väsides puhkama saata. Inimest, kes ei suuda pool aastat ette prognoosida, millal tal ramm otsa saab.
Mina omakorda näen oma tööandjas partnerit, kellele tahan igal võimalusel vastu tulla. Näiteks siis, kui augusti alguses mõni kriisiolukord tekib, tuleb näiteks mõni suur tellimus, mille täitmiseks on töökäsi vaja. Mina olen end aga juba puhkusele planeerinud! Tegelikult pole mul ju raske oma rabamatka paar nädalat edasi lükata. Täpselt nii, nagu polnud tööandjal raske mulle märtsis nädalat aega puhkust võimaldada, kui kaamos ära tahtis tappa.
Värsked kommentaarid