Sign up with your email address to be the first to know about new products, VIP offers, blog features & more.

Kes kardab läbi kukkuda?

Kas mäletate, kuidas Mart Laar eesti põllumajanduse hävitas? Ärkas hommikul üles, sõitis tööle ja asus kohe hävitama. Hävitas ja hävitas, kuni oligi lõpuks hävitatud. Vähemalt arvasid seda toonased kolhoosiesimehed ja arvavad ilmselt tänaseni. 

Tegelikkuses loodi üheksakümnendail Eesti riiki peaaegu tühjalt kohalt ja praktiliselt nullist. Eesti oli kui start-up, mis pidi kõvasti katsetama ja eksima, enne kui õige „turumudelini” jõudis. Pole tegelikult ju tänaseni jõudnud ega jõuagi, sest turg – see tähendab ümbritsev maailm – muutub iga päevaga. 

Seda kurvem on näha valulikke reaktsioone, mida riigi eksperimendid inimestes tänaseni tekitavad. Viimasel ajal on riik pidanud kõvasti katsetama ja ehk lohutab meid teadmine, et Eesti pole tundmatu vaenlase ehk Covidiga võitluses ainus kollanokk. Kõik riigid on. Kõik on teinud vigu, kommunikeerinud otsuseid puudulikult või asju suisa hullemaks ajanud. 

Start-up-maailmas on selline asi igapäevane. Sul on uudne probleem, kuid edu tagavat „õiget” lähenemist pole. Nii tulebki teinekord üle päeva taktikat muuta. Ühest küljest annab see võimaluse turu olukorra ja muutustega kiirelt kohaneda, teisalt läheb suurem osa eksperimente paraku nihu. Idufirmad ei ürita iga hinna eest ebaõnnestumist vältida, vaid proovivad läbikukkumisi mõistlikkuse piires tervitada ja neist õppida. 

Viimastel aastatel on palju räägitud, et riigid võiksid start-up’idest rohkem eeskuju võtta. Kõlab ägedalt ja moodsalt, kuid tegelikult ei taha inimesed pidevas inkubaatoris ehk eksperimentidest tulvil maailmas elada. Mis on igati mõistetav, Klaara Karm võrdles hiljuti pööraseid maailmakäsitlusi lennureisiga ja loomulikult pole keegi valmis katselendurina elama. Kuid sellel mündil on ka teine pool: ebaõnnestumisele vaadatakse ühiskonnas väga halvasti.

Kui kellegi otsuse läbi ei läinud elu paremaks ja tagajärjed olid pigem kehvad (mis sest, et eesmärk oli õilis), karistatakse teda nii, et on karistatud. Selline inimene ei saa enam kunagi ühtegi otsust vastu võtta, kuigi näiteks start-up-maailmas väärtustatakse ka inimese valusaid kogemusi nii uute lahenduste väljamõtlemisel kui edaspidiste probleemide vältimisel.

Covidist räsitud maailm on hetkel sarnases olukorras: probleem on uudne, lõplikku lahendust ei tea keegi ning kõik on sunnitud eksperimenteerima. Vähemalt Eestis on näha, kuidas keegi ei julgegi katsetada, sest hirm ühiskondliku halvakspanu ees on kõik otsustajad justkui halvanud. Üks julge ja suuremahuline eksperiment on siiski vältimatu ning see on massvaktsineerimine, mille on osa ühiskonnast juba eos läbikukkumiseks kuulutanud. 

Loomulikult on koroonaviirus tõsisem probleem kui suurem osa ülejäänud väljakutseid, millega Eesti-taoline riik igapäevaselt tegeleb. Seetõttu tuleb Covidi puhul iga „eskperiment” hoolega läbi mõelda, sest kaalul on ei rohkem ega vähem kui inimeste elu. Paljudes muudes eluvaldkondades on katsetajate ristilöömine aga tõsine probleem.

Eesti võiks olla suurepärane katsepolügoon erinevate rohetehnoloogiate väljatöötamiseks ja testimiseks. Riigi roll on siin mõistagi vaid vastava keskkonna ja tingimuste loomine, reaalse tööga peaks tegelema valdavalt erasektor. Aga ka tingimuste loomine näib riigile paras väljakutse olevat – jumal teab, äkki ei lähe asi õnneks, kes seda parastamist siis ära jaksab kuulata! 

Ehk on Eesti probleem selles, et erinevalt ettevõtetest, mille visioon ja strateegia aastateks paika pannakse, vahetub riigi kurss pea iga aasta tagant? Milline investor soovib paigutada raha kohta, mille tulevik jumal teab millest sõltub? Miks on nii, et piiratud demokraatiaga riikides nagu Singapur äritegevus õitseb, lõpuni vabades nagu Eesti ei suudeta aga ühtegi pikaajalist kokkulepet sõlmida?

Ma ei väida, et Eesti peaks Singapuri eeskujul demokraatiamudelit muutma, hoidku jumal selle eest. Ent ajast, mil Mart Laar „põllumajandust hävitas”, on kõvasti vett merre voolanud. Kummatigi oleme täna paljudes asjades tagasi seal, kus üheksakümnendate alul ühist teekonda riigi ja rahvana alustasime. Võib-olla on meil taas vaja julgust natuke proovile panna,  sealjuures aeg-ajalt ka läbi kukkudes? Ning ehk on selle eelduseks poliitiline lahendus, mis fikseerib riigi prioriteedid pikemaks ajaks kui paariks aastast?

või