„Mul on üks unistus,” ütles Martin Luther King ja sai kuuli pähe.
Mul on kah unistus. Kui selle välja ütlen, võib minuga samamoodi minna. Kui mitte sõna otseses, siis kaudses mõttes kindlasti. Võib-olla haarad sinagi verbaalse revolvri järele, kui sellest kuuled. Aga teha pole midagi: mu soovunelm on nii jõuline, et lihtsalt pean selle ära rääkima.
Kas poleks imeline, kui inimesi koheldaks nii, justkui oleksid nad iseseisvad isiksused? Me nimelt olemegi. Ent ometi nähakse meis vaid karja. Ehk hulka isendeid, kelle vajadused on täpselt ühesugused. Eriti töö juures.
Mille muuga seletada näiteks seda, et kõik käivad tööl kaheksast viieni? Mul oleks palju mõistlikum kümneks tulla, sest minu linnaosas on sel ajal liiklust vähem. Väldiksin suunamärguandeta vasakpöörajaid, viiekümne tsoonis kahekümnega loivajaid ja kõiki teisi, kelle ainus eesmärk on ülejäänud liiklejaid marru ajada. Oleksin tööle jõudes rahulikum ning tööandjale väärtuslikum töötaja. Aga ei – ma pean kell kaheksa kohal olema! Nagu terve ülejäänud kari.
Või millega seletada seda, et meie firmas saavad kõik spordisoodustust? Tahad trenažööril liduda? Aga palun – su spordiklubi tasust makstakse osa kinni. Aga mul on sünnipärane trauma ning ainus sport, millega tegeleda tohin, on male. Mulle meeldiks hoopis Audible.com tellimus. Kuulaksin audioraamatuid, oleksin tööandjale nupukam töötaja. Aga ei – tahad soodustust, tee sporti.
Või millega seletada T-särke, mida igal infopäeval kõigile töötajatele jagatakse? Ma ei kanna kunagi T-särki. Mu meelest on totaalne karauul juba ainuüksi see, et too riietusese oma nime tähestikust leidis! Rääkimata särgist endast, eriti kui selle rinnal mu tööandja logo laiutab. Äkki saaks T-särkide tootmisele kuluva raha eest midagi kasulikku tellida? Kasvõi pilotkasid, need varjavad vähemalt segiläinud soengut.
Või millega seletada asjaolu, et igas firmas jagatakse töötajatele tasuta kohvi ning eeldatakse, et need on selle eest übertänulikud? Mina eelistaksin värskeid smuutimaterjale. Mõni tahab äkki keefiri? Kohv on kahtlemata tore asi, kuid maailmas elab suur hulk inimesi, keda kofeiinisõltuvus ei vaimusta.
Kas poleks tore, kui tööandja küsiks, kuidas sooviksin mina oma tööelu tõhusamaks muuta? Selle asemel, et mu soovid minu eest ära otsustada: sporditoetus, T-särk, tasuta kohv, kõik kaheksast viieni.
Kõlan nagu kuutõbine, eks ole? Või veel hullem: egomaniakaalne mutt, kes jumal teab mida ette kujutab. Kuhu me niimoodi jõuame, kui iga töötaja kapriisidele alluma hakatakse? Las ma ütlen, kuhu: ideaalile lähemale.
Nali selles, et minusuguseid hulle on veel. Uuel kümnendil on tööelu tabamas täiesti uus trend ehk personaliseerimine. Täpselt see, millest ma unistan.
Ei usu? Kliki siia ja loe ise. Kui inglise keelt ei valda (ja see pole mingi häbiasi!), kuluta sporditoetuse raha keelekursusele. Kõlab loogiliselt, kas pole?
Värsked kommentaarid